25/07/2026
🫣 Reaalsusest põgenemine – kas elame päriselt oma elu?
Reaalsusest põgenemine ei tähenda alati seda, et inimene jookseb minema. Mõnikord tähendab see lihtsalt seda, et ta ei julge päriselt kohal olla oma elus.
Me kõik põgeneme vahel. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas me põgeneme, vaid selles, mille eest me põgeneme.
Mõni põgeneb alkoholi või teiste sõltuvuste juurde. Mõni töö sisse. Mõni kerib tundide kaupa telefoni, kuigi tunneb pärast veel suuremat tühjust. Mõni täidab oma päevad lõputu tegevusega, sest vaikuses hakkavad tunded endast märku andma.
Mõni põgeneb pidevasse hõivatusse. Kalender on täis, telefon heliseb, ülesannete nimekiri aina pikeneb. Väljastpoolt paistab kõik hästi – inimene on tubli, toimekas ja edukas. Kuid sees valitseb rahutus, millega pole veel julgetud kohtuda.
Vahel on just pidev tegutsemine kõige aktsepteeritum viis reaalsusest põgeneda.
On inimesi, kes põgenevad suhetesse. Nad ei talu üksindust ja otsivad kedagi, kes täidaks nende sisemise tühjuse.
Kuid ükski partner ei saa tervendada valu, millega me ise kohtuda ei julge.
On neid, kes põgenevad pidevasse enesearengusse. Uus koolitus, uus teraapia, uus raamat, uus meetod. Teadmisi koguneb, kuid elu ei muutu, sest muutus ei sünni ainult teadmistest. Mingil hetkel tuleb lõpetada lõputu otsimine ja hakata elama.
Mõni põgeneb tulevikku.
"Kui ma saan uue töö..."
"Kui lapsed suureks kasvavad..."
"Kui ma kaalust alla võtan..."
"Kui mul on rohkem raha..."
"Siis hakkan ma elama."
Aga elu toimub praegu.
Mõni põgeneb hoopis tugev olemisse. Ta aitab kõiki teisi, kannab kõigi koormaid ja on alati olemas. Kuid ta ei luba kellelgi näha oma valu. Sest abi küsimine tundub ohtlikum kui lõputult hakkama saamine.
Sageli ei põgene me mitte reaalsuse eest. Me põgeneme selle tunde eest, mida reaalsus meis tekitab.
Kurbuse, hirmu, häbi, üksinduse või pettumuse eest. Meie närvisüsteem õpib meid kaitsma ning see, mis kunagi aitas ellu jääda, võib aastaid hiljem takistada meil päriselt elada.
Reaalsusest põgenemine ei teki tavaliselt nõrkusest. See on sageli kunagine ellujäämisstrateegia. Kui lapsepõlves oli liiga palju valu, ebaturvalisust, hülgamist või emotsionaalset üksindust, õppis meie süsteem leidma viise, kuidas mitte tunda. Tol hetkel oli see tark. Täna võib see aga hoida meid eemal iseendast.
Tervenemine ei tähenda, et valu kaob üleöö. See tähendab, et me ei pea enam valu eest põgenema.
Me õpime jääma iseenda juurde ka siis, kui meie sees on kurbus, hirm või üksindus. Me õpime neid tundeid kandma nii, et need ei juhi enam meie elu.
Võib-olla ei vaja sa uut elu.
Võib-olla vajad hoopis julgust olla kohal selles elus, mis sul juba on.
Sest alles siis, kui lõpetame põgenemise, saab alata päris kohtumine iseendaga.
Ja võib-olla on just see kõige suurem vabadus – mitte see, et elu muutub lihtsamaks, vaid see, et sul ei ole enam vaja iseenda eest ära joosta.
🌿 Peatu hetkeks ja küsi endalt ausalt:
Mille eest põgenen mina?
Sest vahel on just see üks küsimus esimene samm tagasi iseenda juurde.
