Jaanika Tohv - Holistilise regressiooni terapeut

11/09/2026

Lasteaiaga ei harju ainult laps...

Praegu harjutavad paljud pered oma lapsi lasteaiaga. Räägime palju sellest, kuidas laps uue olukorraga kohaneb, aga tegelikult on see suur muutus kogu pere elus.

Lapsest on saanud lasteaialaps.

Tema maailma tulevad uued inimesed, uus keskkond ja päevarütm. Ta peab õppima olema eemal emast ja isast ning usaldama täiskasvanuid, keda ta alles õpib tundma.

Aga ka vanem peab õppima oma last kellegi teise hoolde usaldama.

Kes on see õpetaja, kelle juurde ma oma lapse jätan? Kas ta märkab, kui mu laps on kurb või vajab lohutust? Kas ma saan teda usaldada?

Mäletan siiani oma tütre esimesi lasteaiapäevi. Õpetaja võttis nutva lapse minu sülest ja ütles: „Minge teie nüüd ära.“

Läksingi.

Aga minus oli suur segaduse tunne. Laps jäi nuttes lasteaeda ja mina pidin lihtsalt uskuma, et temaga saab kõik korda. Täna käituksin selles olukorras teisiti – kuulaksin rohkem oma sisetunnet. Tol ajal arvasin, et õpetaja teab paremini ja nii peabki tegema.

Aastaid hiljem mõistan, et lasteaiaga harjumise ajal ei vaja tuge ainult laps. Seda võib vajada ka ema ja isa.

Raske on kõndida lasteaia uksest välja, kui sinu laps nutab teisel pool ust. Mõistus ütleb, et ta harjub, aga süda küsib ikka: kas ma tegin õigesti?

Vanema sees võivad korraga olla rõõm lapse kasvamise üle ja uhkus, aga ka süütunne, kurbus, kahtlus või hirm. Kas tema on valmis? Kas mina olen valmis?

Ja just siin muutub oluliseks ka paarisuhe.

Ema ja isa võivad lapse lasteaiaga kohanemist kogeda väga erinevalt. Üks muretseb, teine ütleb: „Küll ta harjub.“ Ühele on hommikune nutt väga raske, teine usub, et see läheb peagi üle.

Kumbki ei pruugi teha midagi valesti. Me lihtsalt tuleme muutustega toime erinevalt.

Oluline on, et me ei pisendaks teineteise tundeid. Vahel on kõige tähtsam lihtsalt küsida:

„Kuidas sinul selle kõige keskel on?“

Ja päriselt kuulata.

Lapsele loob turvatunnet see, kui tema ümber olevad täiskasvanud suudavad omavahel koostööd teha – vanemad teineteisega ning vanemad lasteaia õpetajatega.

Aga usaldamine ei tähenda oma sisetunde vaigistamist.

Kui miski teeb muret, on vanemal õigus küsida ja rääkida. Vanem tunneb oma last viisil, mida õpetaja esimestel päevadel veel tunda ei saa. Õpetaja tunneb aga lasteaiamaailma, mida vanem alles õpib tundma. Heas koostöös on vaja mõlemat.

Võib-olla ongi lasteaiatee alguse üks suuremaid õppetunde usaldamine.

Laps õpib, et ema ja isa lähevad, aga tulevad tagasi. Vanem õpib, et laps saab hakkama ka siis, kui tema ei ole kõrval. Ja ema ning isa õpivad selles muutuses toetuma ka teineteisele.

Lapsest saab lasteaialaps. Aga samal ajal muutub midagi ka emas, isas ja kogu peres. Seepärast tasub küsida mitte ainult:

„Kuidas meie laps lasteaiaga harjub?“

vaid ka:

„Kuidas meie perena selle muutusega kohaneme?“

Rahulikku meelt armsad vanemad, kes te oma last lasteaiaga harjutate🤍

19/08/2026

Kui tema ainult muutuks, oleks kõik hästi... Kas ikka oleks?

"Kui ainult mu abikaasa muutuks..."
Või:
"Kui mu tütar käituks teisiti..."
Või hoopis:
"Kas terapeut saab tema ka korda teha?"

Need on küsimused, mida olen oma teraapiaruumis aastate jooksul korduvalt kuulnud. Ja ma mõistan neid inimesi väga hästi.

Kui mõni suhe teeb haiget, tundub täiesti loomulik soovida, et muutuks just see teine inimene. Siis oleks ju ka minul kergem.
Minu vastus valmistab vahel pettumuse.

Ei, mina ei saa muuta sinu abikaasat, last, sõpra ega töökaaslast.
Küll aga saan aidata sul mõista, miks see suhe just sellisena toimib ja mida saad sina teha, et midagi päriselt muutuks.

Esialgu tundub see paljudele isegi ebaõiglane.
"Miks peaksin mina muutuma, kui probleem on temas?"
See on täiesti inimlik küsimus.

Oma töös olen aga ikka ja jälle näinud, et just siin algabki muutus.
Kui üks inimene suhtes päriselt muutub, ei jää ka suhe enam samaks.

Suhted toimivad alati kahe inimese vahel. Kui muutuvad meie mõtted, uskumused, piirid või viis, kuidas me teise inimese käitumisele reageerime, muutub ka suhte dünaamika. Teine inimene ei saa enam samamoodi jätkata.

See ei tähenda, et me vastutame teiste inimeste käitumise eest.
See tähendab, et me vastutame oma valikute, oma piiride ja oma reaktsioonide eest.

Teraapias ei õpi inimene teist inimest muutma. Ta õpib paremini mõistma iseennast. Märkama oma vajadusi. Seadma piire.
Vabanema uskumustest, mis teda enam ei teeni. Ja sageli hakkavad just siis muutuma ka suhted.

Kui inimene hakkab muutma iseenda mõtteid, uskumusi ja käitumist, muutuvad tasapisi ka tema suhted. Mitte sellepärast, et ta on teisi muutnud, vaid sellepärast, et ta ei reageeri suhtes teise inimesega enam samamoodi nagu varem.

Kõige suuremad muutused ei sünni tavaliselt siis, kui keegi teine lõpuks muutub. Need sünnivad siis, kui inimene avastab, et tal on rohkem mõju oma elule, kui ta seni arvas.

Kui oled viimasel ajal tabanud end mõttelt:
"Kui tema ainult muutuks, oleks kõik hästi..."
siis küsi endalt korraks veel üks küsimus.
Aga mis juhtuks siis, kui muutus algaks hoopis minust?

Minu kogemus terapeudina ütleb, et just see küsimus on väga sageli esimene samm täiesti uue suhte poole – nii iseenda kui ka teistega.

💛 Kas sina oled kunagi kogenud, et kui muutusid ise, hakkas muutuma ka suhe teise inimesega?

10/08/2026

Kuidas on lood sinu unistustega?
Kas sa julged unistada?

22/07/2026

Miks ma viimasel ajal nii kergesti ärritun?

Oled sa märganud, et viimasel ajal ärritud palju kiiremini kui varem?
Keegi ütleb midagi valesti.
Keegi sõidab liikluses ette.
Laps jätab oma asjad laiali.
Elukaaslane küsib täiesti tavalise küsimuse.
Ja tunned, kuidas ärritus kerkib hetkega.

Esimene mõte on sageli:
„Mis inimestel ometi viga on?”

Ja vahel ongi meie pahameel täiesti põhjendatud. Me kõik kohtame inimesi, kes käituvad hoolimatult, ebaviisakalt või ebaõiglaselt.

Aga kui märkad, et peaaegu kõik inimesed sind viimasel ajal ärritavad, tasub korraks peatuda.

Võib-olla tunned, et muutud kärsituks oma lastega, kuigi armastad neid väga. Või märkad, et töökaaslase süütu küsimus ärritab sind rohkem, kui olukord tegelikult väärib. Või jõuad õhtul koju ja just kõige lähedasemad inimesed saavad tunda sinu halba tuju.

Ja võib-olla oled hiljem isegi mõelnud: „Miks ma nii reageerisin?” Võib-olla oled tundnud süütunnet või lubanud endale, et järgmine kord jääd rahulikuks. Aga siis juhtub kõik uuesti.

Selle asemel, et end süüdistada, tasub korraks peatuda ja küsida:
„Mis minuga toimub?”

Oma töös olen märganud, et pidev ärrituvus ei räägi enamasti teistest inimestest. See räägib meist endist. Sellest, et oleme olnud liiga kaua pinges. Liiga kaua kõigega hakkama saanud.
Liiga kaua oma vajadusi tahaplaanile jätnud.

Kui sisemised jõuvarud hakkavad otsa saama, muutub ka meie taluvus väiksemaks.

Mõnikord ei ärrita meid see, mida teine inimene teeb. Meid ärritab hoopis see, et meil endal ei ole enam jõudu olukordadele rahulikult reageerida. See ei tähenda, et probleem oleks alati meis. Aga see võib olla märk, et meie sisemine tasakaal vajab tähelepanu.

Kas ma olen viimasel ajal päriselt puhanud?
Kas ma olen liiga kaua kandnud vastutust?
Kas ma olen jätnud oma vajadused tähelepanuta?
Kas minus on pettumust, kurbust või väsimust, millele ma pole seni otsa vaadanud?

Vahel peitub ärrituse all hoopis pettumus, kurbus, hirm või abitus. Ärritus võib olla esimene märk sellest, et oleme oma sisemised vajadused liiga kauaks tähelepanuta jätnud. Kui ärritus jääb kestma, võib sellest aja jooksul kujuneda viha. Sageli tahame sellest võimalikult kiiresti lahti saada.

Aga minu kogemus ütleb, et viha ei ole alati probleem.
Sageli on ta hoopis sõnumitooja.

Ta võib märku anda, et mõni piir on saanud korduvalt ületatud.
Et oled liiga kaua öelnud „jah”, kui tahtsid öelda „ei”.
Et oled liiga kaua olnud tugev.
Et oled unustanud iseenda.

Kõige keerulisem ei ole sageli viha ise. Kõige keerulisem on see, et inimene harjub pideva ärritusega ära. Ta hakkab uskuma, et selline ta lihtsalt ongi. See ei tähenda, et oled halb või kannatamatu inimene. Sageli tähendab see hoopis seda, et oled olnud liiga kaua oma tunnetega üksi.

Ma usun, et üks olulisemaid küsimusi ei ole:
„Kuidas ma saaksin vähem ärrituda?”
Vaid hoopis:
„Mida see ärritus mulle öelda püüab?”

Oma töös kohtan inimesi, kes tulevad teraapiasse sooviga saada lahti pidevast ärritusest. Üsna pea avastame, et ärritus ise ei olegi peamine probleem – see on hoopis sõnum millestki palju sügavamast.

Üksi on oma mustreid sageli raske märgata. Mitte sellepärast, et sa ei tahaks muutuda, vaid sellepärast, et oleme harjunud oma sisemaailma nägema läbi samade mõttemustrite. Vahel aitab uus vaatenurk märgata seda, mis on olnud kogu aeg olemas, kuid seni nähtamatuks jäänud.

Teraapias ei otsi me süüdlast ega püüa ärritust lihtsalt ära kaotada. Püüame mõista, mida see tunne sulle öelda tahab. Sageli muutuvad inimese reaktsioonid siis, kui ta saab kontakti oma tegelike vajaduste, valu või väsimusega.

Olen oma töös kogenud, et kui inimene mõistab oma ärrituse tegelikku põhjust, muutuvad tasapisi ka tema suhted – nii iseenda kui ka teistega. Sageli ei muutu mitte inimesed meie ümber, vaid viis, kuidas me neile reageerime. Just sealt hakkab sündima sisemine rahu.

Kui märkad, et ärritus on muutunud sinu igapäevaseks kaaslaseks, ei pruugi see olla märk sellest, et inimesed sinu ümber on muutunud. See võib olla märk sellest, et oled liiga kaua hoolitsenud kõigi teiste eest, aga unustanud iseenda.

Hea uudis on see, et pidev ärritus ei pea jääma sinu igapäevaseks kaaslaseks. Kui mõistame, mida see tunne meile öelda püüab, saab sellest alguse muutus. Vahel algab muutus sellest, et sa ei pea enam oma koormat üksi kandma.

Kas oled ka sina märganud, et ärritud viimasel ajal rohkem kui varem? Mis on sind aidanud?

08/07/2026

Puhkus ei too alati rahu.

Suvi peaks olema aeg, mil puhata. Vähem kohustusi. Rohkem aega iseendale.

Ometi olen oma töös märganud, et just puhkusel jõuavad paljud inimesed küsimusteni, mille jaoks argipäevas lihtsalt aega ei ole.
Kui igapäevane tempo aeglustub, muutub vaiksemaks ka väline müra. Ja siis hakkame lõpuks märkama seda, mis on meie sees võib-olla juba ammu tähelepanu oodanud.

Mõni avastab, et ta ei oska puhata. Mõni märkab, et on pidevalt ärev, kuigi selleks justkui põhjust ei ole. Mõni tunneb seletamatut kurbust.

Ja mõni küsib endalt esimest korda üle pika aja:
„Kas ma olen päriselt õnnelik?“
Need küsimused ei teki sellepärast, et puhkuses oleks midagi valesti. Need tekivad sellepärast, et lõpuks on tekkinud ruum neid märgata.

Me oleme õppinud olema kogu aeg tegevuses

Argipäev täitub töö, kohustuste ja tegemistega nii kiiresti, et oma tunnetega kohtumiseks ei jää lihtsalt ruumi.
Töö. Kodused toimetused. Lapsed. Telefon. Sotsiaalmeedia. Kohtumised. Puhkus muudab seda.

Kui tegevust jääb vähemaks, ei kao tunded kuhugi. Need muutuvad lihtsalt märgatavamaks.

Vahel ei vaja inimene puhkust tööst

Oma töös näen, et mõnikord ei ole inimene väsinud ainult tööst. Ta on olnud lihtsalt liiga kaua tugev.
Püüdnud kõigega hakkama saada. Kandnud vastutust. Lohutanud teisi. Jätnud oma vajadused tahaplaanile. Puhkus ei võta seda pinget automaatselt ära. Vahel toob see selle lihtsalt nähtavale.

Kõik tunded ei vaja kiiret lahendust

Sageli küsitakse minult:
"Mida ma peaksin tegema, et see tunne ära kaoks?"
Minu kogemus ütleb, et esimene samm ei ole alati midagi muuta.
Vahel on esimene samm hoopis lubada endal märgata.
Mida ma tegelikult tunnen? Millal see algas? Mida see tunne mulle öelda püüab?

Oma töös näen sageli, et inimesed ei jõua teraapiasse sellepärast, et nad oleksid nõrgad. Nad jõuavad siis, kui nad on olnud liiga kaua tugevad.

Me oleme harjunud ebamugavaid tundeid kiiresti vaigistama. Täidame päeva tegevustega. Kerime telefoni. Leiame järgmise ülesande. Aga tunded ei kao sellepärast ära. Need lihtsalt ootavad järgmist vaiksemat hetke.

Vaikus võib olla ebamugav. Aga see võib olla ka tervendav.
Mõnikord kardame vaikust, sest seal kohtume iseendaga. Samas võib just see kohtumine olla millegi uue algus. Mitte sellepärast, et kõik probleemid saaksid puhkusel lahendatud.
Vaid sellepärast, et esimest korda üle pika aja kuulame ennast päriselt. Ja vahel on see kõige olulisem samm.

Kui mõtted muutuvad liiga raskeks

Kui märkad, et puhkus ei too kergust, vaid toob nähtavale pikaajalise ärevuse, kurbuse, leina või sisemise rahutuse, ei tähenda see, et sinuga oleks midagi valesti.
Vahel tähendab see lihtsalt, et oled jõudnud kohta, kus enam ei jaksa kõike üksi kanda. Abi küsimine ei ole nõrkuse märk.
Sageli on see esimene samm enda paremaks mõistmiseks.

Võib-olla ei ole selle suve kõige olulisem küsimus, kuhu sa reisid.

Ehk on olulisem küsida: millal sa viimati päriselt iseennast kuulasid?

Vahel algab suurim muutus mitte siis, kui leiame kõik vastused.
See algab siis, kui julgeme taas päriselt kuulata, mida meie sisemine hääl meile öelda tahab.

Julge seda sisemist häält lihtsalt kuulata🙂

01/07/2026

10/06/2026

"Ma arvasin, et saan ise hakkama"

Terapeudina kohtun sageli inimestega, kes jõuavad minu juurde elu keerulisematel hetkedel. Sageli algab meie esimene vestlus ühe ja sama lausega:

"Ma arvasin, et saan ise hakkama."

Hiljuti kohtusin noore väikelapse emaga, kes tundis, et ta ei ole piisavalt tubli ega jõua päeva jooksul kõigega hakkama saada. Ta armastas oma lapsi väga ja andis iga päev endast parima, kuid ometi tundus talle, et kõik teised emad saavad paremini hakkama.

Sotsiaalmeediat vaadates näis, nagu oleks teiste elu korras ja tasakaalus – kodu korras, lapsed rõõmsad ning emad alati rahulikud ja energilised. Tema enda argipäev oli aga täis kahtlusi ja tunnet, et ta ei vasta ootustele.

Tegelikult oli ta äärmiselt tubli noor naine. Teraapias hakkas ta tasapisi märkama, kui kõrged olid nõudmised, mida ta endale seadis. Ta vajas turvalist kohta, kus oma tundeid jagada ning õppida nägema ennast sama mõistvalt, nagu ta nägi teisi inimesi.

Teine klient jõudis teraapiasse pärast pika kooselu lõppu. Kõrvalt vaadates oli kõik justkui korras – kodu, pere ja sõbrad. Ometi kirjeldas ta tunnet, nagu oleks kadunud osa temast endast ning ta ei suutnud elust enam rõõmu leida.

Lahkuminek ei tähenda ainult suhte lõppu. Sageli tähendab see ka ühiste unistuste, tulevikuplaanide ja turvatunde kaotust. Ka sellist kaotust tuleb leinata.

Teraapiasse jõuavad sageli ka inimesed, kes on kaotanud lähedase inimese. Vahel ei saa inimene esialgu arugi, kui suurt rolli lahkunud inimene tema elus tegelikult mängis. Alles siis, kui teda enam ei ole, hakkavad ilmnema tühjus, igatsus, üksindus või tunne, et midagi olulist on elust kadunud.

Lein ei tähenda ainult kurbust. Sellega võivad kaasneda viha, süütunne, hirm, segadus või tuimus. Mõnikord püüab inimene nende tunnetega mitte kokku puutuda ning keskendub tööle või igapäevastele kohustustele. Oma töös näen aga sageli, et tervenemine saab alata alles siis, kui inimene julgeb oma leina ja sellega kaasnevate tunnetega päriselt kontakti saada. Neid märgata.

Teraapia pakub selleks turvalist ruumi – kohta, kus ei pea olema tugev ega kõigega hakkama saama, vaid võib lihtsalt olla oma tunnete ja kogemustega. Sageli saab just siit alguse tervenemine.

Oma töös näen sageli, et paljude tänaste raskuste juured peituvad sügavamal, kui esialgu arvame. Mõnikord aktiveerib tänane kriis vanu kogemusi, lahendamata tundeid või uskumusi, mida oleme endas kandnud juba lapsepõlvest saadik. Kui neid turvaliselt uurida ja mõista, tekib inimesel võimalus päriselt terveneda, mitte ainult sümptomitega toime tulla.

Peale terapeudi nö õigeid küsimusi avastavad kliendid ise, et tänased raskused ei ole seotud ainult praeguse olukorraga, vaid ka varasemate kogemuste ja emotsioonidega, mis pole saanud piisavalt tähelepanu ning on jäänud lahendamata.

Paljud inimesed lükkavad abi otsimist edasi. Nad loodavad, et aeg teeb oma töö. Vahel teebki. Vahel aga jäävad lahendamata tunded, hirmud või läbielamised meiega palju kauemaks, kui sooviksime.

Sageli arvatakse, et teraapiasse tullakse alles siis, kui olukord on muutunud väljakannatamatuks. Tegelikult tasub abi otsida juba siis, kui tunned, et elu on muutunud raskemaks, kui sooviksid üksi kanda.

Inimesed ei vaja enamasti valmis vastuseid või kiireid lahendusi. Nad vajavad kuulamist, mõistmist ja turvalist ruumi, kus võivad olla täpselt sellised, nagu nad parasjagu on – kurvad, segaduses, vihased, hirmul või väsinud.

Üks klient ütles mulle pärast teraapiaprotsessi lõppu:

"Ma tulin siia mõttega, et pean oma valu ära kaotama. Tegelikult mõistsin ma, et valu aktsepteerimine aitab elada nii, et see ei juhi enam minu elu."

See lause on jäänud minuga. Sageli ei seisne tervenemine selles, et kõik raske kaob. Tervenemine tähendab, et raske kogemus ei juhi enam meie valikuid, suhteid ega igapäevaelu.

Kui tunned, et oled praegu keerulises eluetapis – olgu selleks lein, lahkuminek, lapse sünd või mõni muu elumuutus – siis tea, et abi küsimine ei ole nõrkuse märk. See on märk sellest, et hoolid iseendast.

Kui tunned, et soovid oma mõtteid ja tundeid turvalises keskkonnas jagada, oled oodatud minuga ühendust võtma. Sa ei pea ootama, kuni olukord muutub veel raskemaks. Mõnikord algab muutus hetkest, mil otsustad, et ei pea enam kõike üksi kandma.

Vahel piisab ühest vestlusest, et mõista, et sa ei pea seda teekonda enam üksi käima.

Minu e-post on: [email protected]

04/06/2026

Kuidas kasvab poisist mees, kelle kõrval naine tunneb end hoituna?

„Noored naised on nõus varem ja rohkem lapsi saama, kui mehes on rohkem meest.“

„Häbitult vähe räägitakse sellest, kuidas saavad mehed panustada sellesse, et naine tunneks ennast turvaliselt. Mina arvan, et siin on võtmeroll meestel.“

Need mõtted jäid minus kõlama üle aasta tagasi, kui vaatasin „Impulsi“ saadet „Beebipõud“ (https://jupiter.err.ee/1609624564/impulss, 9-10 minut)

Samal ajal lugesin PhD Ted Zeffi raamatut „Tugev tundlik poiss. Kuidas kasvatada pojast õnnelik, enesekindel mees“. Tundsin, et mõned mõtted tahavad minust välja saada ja paberile jõuda. Siin need on!

Kui räägitakse „päris meestest“, siis kujutatakse sageli ette tugevat, kartmatut ja alati enesekindlat meest. Ometi näitavad uuringud, et vastsündinud poisid võivad olla emotsionaalselt isegi tundlikumad kui tüdrukud. Paljud poisid õpivad aga kasvades oma tundeid varjama, sest neile antakse sõnum, et haavatavus ei sobi poistele.

Ted Zeff kirjutab, et umbes viiendikul poistest on eriti tundlik närvisüsteem. Selle asemel, et pidada tundlikkust nõrkuseks, võiksime näha seda hoopis väärtusliku omadusena. Tundlikest poistest võivad kasvada hoolivad, tähelepanelikud ja empaatilised mehed – kui neil lubatakse olla need, kes nad tegelikult on.

Tundliku poja jaoks on eriti oluline kogeda ema tingimusteta armastust ja poolehoidu. Selline suhe aitab tal kasvada emotsionaalselt terveks ja enesekindlaks inimeseks. Kahjuks võivad ka emad olla mõjutatud ühiskonnas juurdunud arusaamadest, et „õige mees“ peab olema kartmatu, võitlushimuline ja edukas. Sellisel juhul võib poja tundlikkus tunduda hoopis nõrkusena, kuigi tegelikult võib see olla tema suurim tugevus.

Olen ka ise noorena olnud mõjutatud uskumusest, et poiss peaks olema agressiivsem, tugevam ja võitlusvalmis. Seetõttu panime oma poja jalgpallitrenni. Tõsi, tal oli selle vastu ka endal huvi. Hiljem märkasin aga enda sees uskumust, et mehelikkus tähendab tingimata jõulisust ja võistlemist. Aastatega sain aru, et see pole ainus võimalik viis mees olla.

Üks mees võib olla samaaegselt tugev, õrn, hooliv ja tundlik.
Ema roll poja elus on väga oluline. Kui poeg kogeb, et teda armastatakse ja aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on, aitab see tal kujundada tervet enesehinnangut. Kui aga laps tunneb, et mõni tema loomulik omadus on „vale“ või „mitte piisavalt mehelik“, võib ta hakata arvama, et temaga endaga on midagi valesti.

Mul on olnud võimalus ligi 35 aastat kõrvalt jälgida oma abikaasa ja tema ema suhet. Selles suhtes on olnud palju aktsepteerimist, usaldust ja tunnustust. Vaadates oma abikaasat isa rollis, olen sageli mõelnud, kui suur mõju võib olla lapsena kogetud toetusel. Ka keerulistel aegadel on ta suutnud vastutada, hoolida ja oma pere jaoks olemas olla.

Sageli räägime sellest, milline peaks olema „õige mees“. Harvem küsime, kuidas selline mees kujuneb. Minu kogemus ütleb, et mees, kes oskab armastada, vastutada, oma tundeid väljendada ja keerulistel hetkedel kohal olla, ei sünni juhuslikult. Ta on kasvanud keskkonnas, kus ka tema ise on olnud armastatud, märgatud ja aktsepteeritud.

Täna terapeudina tean, et turvalised ja armastavad suhted lapsepõlves aitavad kasvatada täiskasvanuid, kes oskavad luua turvalisi ja armastavaid suhteid ka ise.

Võib-olla ei vaja meie ühiskond rohkem väliselt „tugevaid mehi“, vaid rohkem mehi, kes julgevad olla päriselt nemad ise – vastutustundlikud, hoolivad, tundlikud ja tugevad korraga.

Ja võib-olla saame meie, naised ja emad, anda sellesse suurema panuse, kui arvata oskame. Mitte kujundades poegi selliseks, nagu ühiskond neilt ootab, vaid toetades neid kasvama selleks, kes nad tegelikult on.

Kas sina emana aktsepteerid oma poega sellisena, nagu ta on?

03/06/2026

ATH-st lihtsalt ja arusaadavalt.

Juhul, kui sina või sinu lähedane on saanud ATH diagnoosi, siis tea, et abi on olemas. Teraapia aitab mõista ATH-ga kaasnevaid väljakutseid ning leida viise, kuidas igapäevaelu, suhteid ja emotsioone paremini juhtida.

Mõnikord piisab sellest, kui keegi aitab sul näha, et sa ei ole laisk, saamatu ega „katki“ – sinu aju lihtsalt töötab teistmoodi. Võta meiega ühendust ja leiame koos tee suurema selguse, rahu ja enesekindluseni.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on neuroarenguline eripära, mida mõistetakse üha enam kui ajutüüpi, mis sobitub ühtede olukordadega paremini kui teistega. Diagnoosiks kvalifitseerub haigus siis, kui tähelepanematus, impulsiivsus või hüperaktiivsus häirivad oluliselt inimese toimetule...

27/05/2026

Mõnikord ei oska laps öelda, et tal on valus. Aga tema käitumine räägib selle eest.

Viimasel ajal on meilt üha rohkem küsitud, kas toetame teraapias ka lapsi ja noori.
Jah — toetame küll. 🤍

Lapsed ja noored on sageli need, kes ise veel abi otsida ei oska ega julge. Seda olulisem on, et mõni täiskasvanu märkab, kui lapsel või noorel on raske.

Viimaste päevade sündmused ja taas aktuaalseks tõusnud koolikiusamise teema puudutavad paljusid peresid. Sellistes olukordades vajavad abi nii need lapsed ja noored, keda kiusatakse, kui ka need, kes kiusavad. Ka kiusava käitumise taga on enamasti lapse enda valu, segadus või abitus. Ka seda tuleb märgata.

Rasked ja traumaatilised kogemused mõjutavad lapse turvatunnet, enesehinnangut ja viisi, kuidas ta maailma tajub. Sageli peegelduvad sisemised raskused käitumises, tunnetes või suhetes teistega. Turvaline kontakt, mõistmine ja õigel ajal saadud tugi võivad aidata lapsel või noorel taas leida rahu, tasakaalu ja usalduse iseenda ning maailma vastu.

Mõnikord ei oska laps oma muret sõnadesse panna. Abi vajadus võib väljenduda hoopis ärevuse, vihahoogude, endassetõmbumise, keskendumisraskuste, uneprobleemide, koolist keeldumise või muutunud käitumise kaudu. Vahel ütleb lapse käitumine rohkem kui tema sõnad.

Lapsed ei vaja ainult „käitumise parandamist“. Nad vajavad turvatunnet, kuulamist, liikumist, mängu, rõõmu ja tunnet, et nad on hoitud.

Abi on olemas.

Vahel piisabki sellest, et keegi märkab ja teeb esimese sammu.
Abi küsimine ei tähenda, et oled läbi kukkunud lapsevanemana. See tähendab, et hoolid.

Ükski laps ei peaks oma murega üksi jääma.
Sa ei pea vanemana kõike üksi lahendama ega teadma kohe õigeid vastuseid.

Vahel piisab sellest, kui teha esimene samm ja rääkida oma murest.
Kui tunned, et sinu laps või noor vajab tuge, võta meiega julgelt ühendust.

Iga õigel ajal märgatud laps võib saada võimaluse palju õnnelikumaks tulevikuks. 🤍