Psühhoterapeut Teele Ööbik, Tartu, Põlva, Tallinn (2026)

21/08/2026

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐝 𝐬𝐢𝐧𝐚 𝐯𝐚𝐛𝐚𝐧𝐞𝐝𝐚, 𝐞𝐭 𝐭𝐚𝐚𝐬 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐤𝐬 𝐬𝐚𝐚𝐝𝐚?

Eile oli väga oluline päev. Taasiseseisvumispäeval mõtleme tavalisest rohkem vabadusele, julgusele ja sellele, kuidas üks rahvas laulis end vabaks pärast aastakümneid kestnud okupatsiooni.

Aga vabadus ei ole ainult riigi teema. Mõnikord paneb see mõtlema ka iseenda elule. 𝐌𝐢𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐦𝐢𝐧𝐚 𝐤𝐢𝐧𝐧𝐢?

Mõni on kinni 𝐭öö𝐬, mille peale mõeldes läheb süda pahaks, aga raha on vaja ja uue koha otsimiseks pole jaksu.

Mõni on kinni õhtuses 𝐯𝐞𝐢𝐧𝐢- 𝐯õ𝐢 õ𝐥𝐥𝐞𝐤𝐥𝐚𝐚𝐬𝐢𝐬, mis algas “lõõgastumisena”, aga on muutunud vaikseks rutiiniks ja millest loobumise mõte tekitab kõhedust. Mõni on kinni 𝐯𝐞𝐢𝐩𝐢𝐦𝐢𝐬𝐞𝐬, mis pidi aitama suitsetamisest loobuda, aga tegelikult hoiab sõltuvust uues vormis edasi.

Mõni on kinni 𝐬𝐮𝐡𝐭𝐞𝐬 inimesega, kes joob, kontrollib, alandab või teeb haiget, ja samal ajal on sees hirm, süütunne või mõte: “Aga mis temast siis saab, kui mina ära lähen? Ehk joob end täiesti põhja või surnuks, aga meil on ju lapsed…” Või suhe ei tee õnnelikuks, aga üksi olemine tundub igavam, piinlikum või olmeliselt kallim.

See on ebamugav „mugavustsoon“ – 𝐭𝐮𝐭𝐭𝐚𝐯 𝐤𝐚𝐧𝐧𝐚𝐭𝐮𝐬, mis teeb haiget, aga mille sees on vähemalt teada, kuidas ellu jääda. Kuidas ära tunda, et oled oma elus kuskile kinni jäänud, aga sa võiksid elada vabamalt? Võib-olla sellest, et sa ei küsi enam: “Kas ma tahan seda?”, vaid ainult: “𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐦𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐯𝐞𝐞𝐥 ä𝐫𝐚 𝐤𝐚𝐧𝐧𝐚𝐭𝐚𝐧?”

Võib-olla sellest, et su 𝐤𝐞𝐡𝐚 𝐫𝐞𝐚𝐠𝐞𝐞𝐫𝐢𝐛 tugevamalt kui mõistus: iiveldus, pinge, väsimus, ärritus, tuimus, masendus. Võib-olla sellest, et sa kaitsed olukorda, mis sind tegelikult kulutab, kui mõni lähedane inimene viitab või ütleb otse, et sinu olukord on sulle ohtlik või ei ole jätkusuutlik.

Võib-olla sellest, et sa 𝐤𝐚𝐫𝐝𝐚𝐝 𝐯𝐚𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬𝐭 rohkem kui vangistust, sest vabadus tähendab muutust, vastutust ja teadmata tulevikku.

Vabanemine ei tähenda alati suurt ja järsku sammu. See algab ülestunnistusest iseendale: “Ma ei taha enam nii.” Ja küsimusest: “Mis oleks kõige väiksem turvaline samm, mille ma saan teha?”

Kui mängus on sõltuvus, vägivald või kontroll, ei saa seda sageli üksi lahendada. Siis on 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐭𝐬𝐢𝐝𝐚 𝐭𝐮𝐠𝐞: usaldusväärselt inimeselt, spetsialistilt või kriisiabist. Teraapias saab uurida, mis sind kinni hoiab: hirm, süütunne, lootus, harjumus, majanduslik sõltuvus, häbi või vana uskumus, et sa ei võigi paremat tahta.

Vabadus ei tule korraga. 𝐊𝐚 𝐯𝐚𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐛 𝐡𝐚𝐫𝐣𝐮𝐦𝐢𝐬𝐭, kui oleme kaua kinni olnud. Aga ta algab sellest, et sa märkad: ma olen liiga kaua pidanud normaalseks midagi, mille tõttu ma tasapisi iseend kaotanud olen.

𝐒𝐮𝐥 𝐨𝐧 õ𝐢𝐠𝐮𝐬 𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐬𝐢𝐧𝐚. Sul on õigus end oma elus hästi tunda.

18/08/2026

𝐊𝐚𝐬 „𝐧𝐨𝐫𝐦𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐢𝐝“ 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐢 𝐞𝐧𝐚𝐦 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞?

Olen tänulik, et saan teilt tagasisidet. Hiljuti kõlas siin mõte, et „normaalseid" inimesi ei ole enam olemas ja kõigi jaoks leidub 𝗱𝗶𝗮𝗴𝗻𝗼𝗼𝘀. See pani mõtlema omakorda sellele, mida me üldse „normaalseks“ peame?

Kui peame silmas statistilist normaalsust, mis tähendab kõige enam esinevat, siis selle alusel saab inimesi jaotada väga erinevate tunnuste alusel. Tavakõnepruugis kipub “normaalne“ tähendama midagi muud - võib-olla 𝗸𝗲𝗱𝗮𝗴𝗶, 𝗸𝗲𝘀 𝗼𝗻 𝗺𝗲𝗶𝗲 𝗺𝗼𝗼𝗱𝗶? Või kes on meie jaoks 𝗺𝘂𝗴𝗮𝘃 ja kelle üle seetõttu pole vaja pikalt mõelda?

Minu jaoks on 𝗻𝗼𝗿𝗺𝗮𝗮𝗹𝗻𝗲 𝗶𝗻𝗶𝗺𝗲𝗻𝗲 𝗶𝗴𝗮ü𝗸𝘀 – mõnel on lihtsalt loomingulisemad toimetulekuviisid kui mõnel teisel. Sisimas on meie pürgimused ja vajadused õige sarnased. Jah, on olemas ka neuroarengulised eripärad, nagu ATH, autism ja muudki. Need kirjeldavad inimese aju arenguga seotud püsivaid erisusi, mis võivad mõjutada näiteks õppimist, tähelepanu, suhtlemist või igapäevast toimetulekut.

Võib tekkida mulje, et viimasel ajal on ATH igal teisel, aga see on pigem seotud inimeste teadlikkuse suurenemisega, nii et abi otsima pöörduvad nüüd ka 40-50 aasta vanused. 𝗗𝗶𝗮𝗴𝗻𝗼𝗼𝘀 𝗲𝗶 𝗺𝘂𝘂𝗱𝗮 𝗸𝗲𝗱𝗮𝗴𝗶 𝗲𝗯𝗮𝗻𝗼𝗿𝗺𝗮𝗮𝗹𝘀𝗲𝗸𝘀, vaid lihtsalt kirjeldab inimese raskusi.

Aga ka 𝗻𝗲𝘂𝗿𝗼𝘁üü𝗽𝗶𝗹𝗶𝗻𝗲 𝗶𝗻𝗶𝗺𝗲𝗻𝗲 𝗲𝗶 𝗼𝗹𝗲 𝗶𝗺𝗺𝘂𝘂𝗻𝗻𝗲 elu suhtes. Vähestel õnnestub purjetada läbi elu ainult pärituules. Inimene võib sattuda alandavasse suhtesse, langeda kuriteo ohvriks, kaotada lähedase, jääda töötuks, põleda läbi, eluohtlikult haigestuda, kogeda traumat või lihtsalt tunda, et kuigi elu on korras, puudub sisemine rahulolu.

Sellised kogemused võivad mõjutada inimese 𝘃𝗮𝗶𝗺𝘀𝗲𝘁 𝘁𝗲𝗿𝘃𝗶𝘀𝘁 ka siis, kui tal ei ole ühtegi neuroarengulist eripära. Näiteks on raske kaotus, töötus ja traumaatilised sündmused seotud suurema depressiooniriskiga.

Samuti ei tähenda ATH või autism, et inimesed elavad kõiki keerulisi olukordi ühtemoodi läbi. Neuroerinevused mõjutavad seda, kuidas inimene stressi, muutusi ja emotsionaalset koormust tajub ning mil viisil ta nendega toime tuleb, aga inimesed ja elud on mitmekesised ja ü𝗵𝗲𝘀𝘁 𝗿𝗲𝗲𝗴𝗹𝗶𝘁 𝘀𝗶𝗶𝗻 𝗲𝗶 𝗼𝗹𝗲.

Psühholoog või psühhoterapeut 𝗼𝗻 𝗼𝗹𝗲𝗺𝗮𝘀 𝗸õ𝗶𝗸𝗶𝗱𝗲 𝗶𝗻𝗶𝗺𝗲𝘀𝘁𝗲 𝗷𝗮𝗼𝗸𝘀. Me kõik puutume elu jooksul kokku eneseotsingute, konfliktide, kaotuste, keeruliste suhete ja muremõtetega. Mõnikord tuleme nendega ise toime. Mõnikord soovime lähedaste tuge. Mõnikord leiame, et professionaaliga rääkimine aitab kiiremini ja tõhusamalt selgust saada.

Professionaalset 𝗮𝗯𝗶 𝗼𝗻 𝗹𝘂𝗯𝗮𝘁𝘂𝗱 𝗸ü𝘀𝗶𝗱𝗮 𝗸𝗮 𝘀𝗶𝗶𝘀, 𝗸𝘂𝗶 𝗱𝗶𝗮𝗴𝗻𝗼𝗼𝘀𝗶 𝗲𝗶 𝗼𝗹𝗲. Sest „normaalne inimene“ ei tähenda inimest, kellel pole kunagi raske. See tähendab lihtsalt inimest. Kõigil on vahel raske - ja siis läheb jälle paremaks. 😊

15/08/2026

𝐀𝐓𝐇 𝐣𝐚 𝐦𝐚𝐬𝐤𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞 nagu "Biwa järve 8 nägu"

Paljud meist on näinud sotsiaalmeedias postitusi või klippe sarnase naljaga:
“Sa oled nii tore ja meeldiv inimene!”
“Aitäh, ma ehitasin oma isiksuse täpselt selle järgi, mis sulle kõige vähem ebamugavust tekitaks.”

Kellele nali, kellele 𝐢𝐠𝐚𝐩ä𝐞𝐯𝐚𝐞𝐥𝐮.

Kui neuroerinevuste teemat edasi käsitleda, siis paljude ATH-ga inimeste jaoks ei ole see ainult meem, vaid viis valdavalt neurotüüpilises maailmas “𝐚𝐤𝐭𝐬𝐞𝐩𝐭𝐞𝐞𝐫𝐢𝐭𝐚𝐯𝐚𝐧𝐚” püsida. Seda nimetatakse inglise keeles „𝑚𝑎𝑠𝑘𝑖𝑛𝑔“ – maski kandmine ehk maskimine.

Maskimine tähendab, et 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐩𝐞𝐢𝐝𝐚𝐛 𝐣𝐚 𝐬𝐢𝐥𝐮𝐛 neid osi endast, mille eest ta kardab saada hukkamõistu, naeru, pahandust või silti “liiga palju”, “laisk”, “hull”, “draamakuninganna”, “ebaviisakas” või “imelik”. Ta paneb ette „normaalse inimese“ maski ja püüab käituda nagu kõik teised.

Maskimine ei ole teesklus. Sageli on see olnud 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐚𝐥𝐚𝐥𝐡𝐨𝐢𝐮𝐬𝐭𝐫𝐚𝐭𝐞𝐞𝐠𝐢𝐚. Võib-olla õppisid sa juba lapsena, et päris sina on liiga vali, liiga aeglane, liiga hajevil, liiga tundlik või liiga tülikas.

Kõik ATH-ga inimesed ei maski ühtemoodi ja kõik need näited ei kehti kõigi kohta. Aga paljud tunnevad ära sellise stsenaariumi: tööl on üks versioon, sõpradega teine, suhtes kolmas. Koosolekul hoiad end tagasi, et mitte vahele segada. Suhtes oled püüdlik ja ettevõtlik, et tunda end piisavana. Sõpradega oled lõbus ja särav, kuigi pärast taastud kaks päeva pikali voodis, suutmata midagi teha.

Ja millal oled sa sina ise? Kas õhtul 𝐨𝐦𝐚𝐞𝐭𝐭𝐞, üksikul jalutuskäigul rabas või ehk 𝐬𝐚𝐦𝐚𝐬𝐮𝐠𝐮𝐬𝐭𝐞 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬𝐯ää𝐫𝐬𝐞𝐭𝐞 𝐀𝐓𝐇-𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐭𝐞𝐠𝐚, kes ei minesta kohe ära, kui sa midagi impulsiivset teed?

Ühes ATH-ga täiskasvanute suhteid käsitlevas uuringus ütles osaleja ahastavalt: “Nad on nii neurotüüpilised, nad lihtsalt ei saa sellest aru, sest nende ajud töötavad nii pagana korrapäraselt.” Tõepoolest, 𝐫𝐚𝐬𝐤𝐞 𝐨𝐧 𝐦õ𝐢𝐬𝐭𝐚 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢, 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐢𝐢𝐚𝐥 𝐢𝐬𝐞 𝐤𝐨𝐠𝐞𝐧𝐮𝐝.

See ei tähenda, et neurotüüpilised inimesed on “halvad” ja ATH-ga inimesed märtrid. Pigem kirjeldab see 𝐚𝐛𝐢𝐭𝐮𝐭 𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐭, kui püüda end tõlkida inimesele, kelle aju töötab teistmoodi.

Kui mask tundub vajalik kogu aeg, tuleb see une, keha, rõõmu, läheduse ja enesetunde arvelt. Ühel hetkel võib tekkida ka küsimus: 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐧𝐞𝐢𝐬𝐭 𝐦𝐢𝐧𝐚𝐝𝐞𝐬𝐭 ü𝐥𝐝𝐬𝐞 𝐩ä𝐫𝐢𝐬 𝐨𝐧?

Enese tõe otsimine ei tähenda, et maski peaks kohe maha võtma. Mõnes keskkonnas on see täiesti 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐥𝐢𝐤 𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞. Aga tasub märgata mustreid: kelle juuresolekul ma maskin? Mida ma peidan? Kui palju see mind väsitab? Kas ma saaksin selles olukorras natuke ehedam olla? Ja kas mu elus on vähemalt üks koht või inimene, kelle juures ma tunnen, et ei pea kogu aeg “normaalset inimest mängima“?

Teraapias saab seda rahulikult uurida. Mitte selleks, et sinult kaitse ära võtta, vaid et leida üles, kus mask on vajalik ja kus saaks 𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐭𝐚 𝐩𝐚𝐫𝐞𝐦𝐢𝐧𝐢 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚.

10/08/2026

𝐀𝐓𝐇 𝐣𝐚 𝐡𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞: "𝐉𝐮𝐛𝐚 𝐬õ𝐢𝐝𝐚𝐧!"

“Kus sa oled?” – “Juba sõidan, anna andeks, kohe olen kohal!” Tegelikult otsid alles teist sokki ja autovõtmeid.

Paljudel ATH-ga inimestele on need olukorrad tuttavad. Mitte kõigile, sest ATH-ga inimesed on erinevad, aga kattuvaid mustreid on piisavalt, et sellest rääkida.

Ja sa ei pruukinud üldse sisse magada. Võib-olla olid ammu üleval või oledki juba töö juures. Lihtsalt vahepeal lugesid Christopher Nolani filmograafia kohta, tegid järgmise kuu eelarvet, vastasid järjest e-kirjadele või hakkasid köögikapis asju ümber tõstma.

𝐀𝐓𝐇 𝐩𝐮𝐡𝐮𝐥 𝐯õ𝐢𝐛 𝐚𝐣𝐚𝐭𝐚𝐣𝐮 𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭𝐬𝐮𝐠𝐮𝐧𝐞. Ootamine on paljudele ATH-inimestele peaaegu talumatu, sest aju otsib stimulatsiooni. Kui pasta keeb 7 minutit, tundub see nagu tühi auk ajas. Selle ajaga jõuab ju muru ära niita, pesumasina tühjaks teha, ühe arve maksta või Duolingos mõned harjutused teha. Ja siis ongi pasta põhja kõrbenud. Hambapesugi võib tunduda tüütu, sest kaks minutit “lihtsalt seismist” on liiga tühi kaks minutit. Igaaaaav.

𝐊𝐨𝐡𝐭𝐮𝐦𝐢𝐬𝐭𝐞𝐠𝐚 juhtub sageli kaks asja.

Esimene: kohtumine on meeles, aga väljumine 𝐥ü𝐤𝐤𝐮𝐛 𝐯𝐢𝐢𝐦𝐚𝐬𝐞𝐥𝐞 𝐡𝐞𝐭𝐤𝐞𝐥𝐞. Sest “ma jõuan veel midagi ära teha” – võtad ootamise „augutäiteks“ veel midagi ette. Lisaks võib ATH-aju alahinnata, kui kaua võtab aega riietumine, uksest väljumine, liiklus ja parkimine jne.

Teine: kohtumine 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐦𝐞𝐞𝐥𝐞𝐬, kuigi see on märkmikus kirjas. Aga märkmikku vaadata ju ei ole meeles!

𝐌𝐢𝐬 𝐚𝐢𝐭𝐚𝐛?

Ä𝐫𝐚 𝐥𝐨𝐨𝐝𝐚 𝐚𝐢𝐧𝐮𝐥𝐭 𝐦ä𝐥𝐮𝐥𝐞. Su aju on armas ja vajalik, aga kui ta on korduvalt alt vedanud, siis ta vajab tuge.
Pane kohtumine kohe (telefoni) kalendrisse. 𝐊𝐨𝐡𝐞! Lisa kaks meeldetuletust: üks 1–2 päeva varem ja teine 1–2 tundi varem. Veel parem, kui paned eraldi kirja mitte kohtumise aja, vaid väljumise aja.

𝐊𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚 𝐭𝐚𝐢𝐦𝐞𝐫𝐢𝐭. Ka pasta ja “teen ainult korraks” tegevuste puhul. Kodumasinate taimerid ja telefoni alarmid võivad olla elu (või vähemalt lõunasööki) päästvad.

𝐉ä𝐭𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥𝐞 𝐦ä𝐫𝐤𝐦𝐞𝐢𝐝. Minu ATH-inimesest sõbranna kartis olulisele eksamile sülearvuti koju unustada nii väga, et pani arvuti kotti ukselävele juba eelmisel õhtul ja uksele suure märkmepaberi: “VÕTA ARVUTI KAASA!!!” Võttiski ja eksam sai tehtud.

Kui võimalik, 𝐣𝐚𝐠𝐚 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮 𝐢𝐧𝐟𝐨𝐭 𝐤𝐚 𝐥ä𝐡𝐞𝐝𝐚𝐬𝐞𝐠𝐚, eriti kui käepärast on mõni neurotüüpiline inimene, kelle ajataju ja meelespidamine on stabiilsemad. Mitte selleks, et ta muutuks sinu sekretäriks, vaid et sul oleks vahel lisatugi. Näiteks: “Palun küsi mult kell 13.30, kas ma olen juba parklas.” Või: “Kui ma hakkan enne väljumist veel midagi uut tegema, tuleta mulle meelde, et praegu on aeg uksest välja minna.” See võib tunduda naljakas, aga mõnikord aitabki kõige paremini just lihtne väline meeldetuletus.

See ei ole rumal ega mõttetu. See on 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐧𝐝𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 selliselt, et parandab kokkuvõttes elukvaliteeti ja suhteid. Kui selliseid olukordi tuleb palju ette, saab teraapias uurida ka sinu enda konkreetseid raskusi ja leida viise, mis päriselt sinu elu, töö ja suhetega sobivad.

𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐧𝐢𝐩𝐩, et õigeks ajaks kohale jõuda või et oluline asi tehtud saaks?

06/08/2026

𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐤õ𝐢𝐠𝐢 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚𝐬, 𝐤𝐚𝐬 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐚𝐬 𝐤𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬?

August on käes, pihlakamarjad saavad muudkui värvi juurde ja poodide riiulid on koolitarvetest lookas. Tundub, et ka sel aastal ei jää sügis tulemata. Veel mõni nädal ja 𝐚𝐥𝐠𝐚𝐛 𝐤𝐨𝐨𝐥, trennid, uued tunniplaanid ja logistika. Lisaks töökoosolekud, täiendõpe või ülikool, arved, tähtajad ja kogu muu argine olme. Ja see kõik tuleb 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 ä𝐫𝐚 𝐭𝐞𝐡𝐚 𝐣𝐚 𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐥𝐥𝐮 𝐣ää𝐝𝐚.

Aga ellujäämine on ju absoluutne miinimum. Õigupoolest ei ole sugugi palju soovida, et elu tunduks enamat - lausa elamist! - väärt. Vahel on pärast puhkust tavarutiini naasmisel esimene mõte: pole ju probleemi, olen saanud puhata, 𝐤ü𝐥𝐥 𝐧üü𝐝 𝐣ä𝐥𝐥𝐞 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐞 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐧.

Aga inimene ei toimi nii, et kui oled alles puhkuselt tulnud, oled end ette välja maganud ja võid järgmise puhkuseni kütta ületunde vähese une ja pideva stressiga, taastumispausideta ja endiselt uskudes, et “kui selle veel üle elan, läheb kergemaks“. Seepärast on oluline kohe pärast puhkust mõelda sellele, kuidas end uuel tööhooajal ise vähem kurnata ja 𝐣ä𝐭𝐤𝐮𝐬𝐮𝐮𝐭𝐥𝐢𝐤𝐮𝐦𝐚𝐥𝐭 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚.

Gestaltteraapias ei küsi me ainult ja tähtsaimana, mida inimene mõtleb. Me küsime teise tarkuse järele: 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐮 𝐤𝐞𝐡𝐚 𝐭𝐞𝐚𝐛? Kus on pinge? Kus on väsimus? Kus on “ma ei taha enam nii”? Ja milline vajadus selle all ootab märkamist?

Selleks pole vaja ümber korraldada kogu elu. Jätkusuutlik 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬 𝐚𝐥𝐠𝐚𝐛 𝐬𝐚𝐠𝐞𝐥𝐢 𝐯ä𝐢𝐤𝐞𝐬𝐭𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐬𝐣𝐚𝐝𝐞𝐬𝐭 – tähelepanust kohtadele, kus eelmisel hooajal kulutasid end liiga palju une, närvisüsteemi, oma keha ja rõõmu arvelt. Võib-olla on see 20 minutit vaikust pärast tööd enne kodust “vahetust”. Üks õhtu nädalas, kuhu ei panda ühtegi kohustust ja see pannaksegi kalendrisse kui vaba õhtu. Varasem magamaminek kasvõi kahel õhtul nädalas, mitte alles siis, kui keha juba streigib.

Kuidas seda saavutada? 𝐀𝐮𝐬 𝐯𝐞𝐬𝐭𝐥𝐮𝐬 kodus või kärgperes sellest, kes mida teeb ja millega saab aidata. Võib-olla saab laps mõnel päeval ise kooli või trenni minna, kui vanus ja ettevalmistus seda lubavad. Võib-olla saab ta oma toa või kooliasjade eest rohkem vastutada. Võib-olla on vaja võtta ette teema, kuidas teine vanem, kui ta on olemas, saaks senisest rohkem panustada. See ei pruugi olla kerge vestlus, aga võita on palju.

Ja siin tasub ausalt vaadata ka seda, kas mõni kohustus on sinu käes päriselt vajaduse pärast või sellepärast, et püüad harjumuspäraselt teistele meele järele olla. Inglise keeles nimetatakse seda 𝑝𝑒𝑜𝑝𝑙𝑒 𝑝𝑙𝑒𝑎𝑠𝑖𝑛𝑔. Seda võib ära tunda näiteks sellest, et sul on raske abi küsida, aga ise ü𝐭𝐥𝐞𝐝 „𝐣𝐚𝐡“ abipalve peale isegi mõtlemata. Või sellest, et sa aimad teiste soove ette ja täidad neid enne, kui keegi küsidagi jõuab.

Sageli on selle mustri juured varasemates suhetes ehk lapsepõlves, peres, koolis või kogemustes, kus rahu tundus sõltuvat sellest, kas 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐭𝐮𝐛𝐥𝐢, 𝐚𝐛𝐢𝐯𝐚𝐥𝐦𝐢𝐬 ja mitte liiga tülikas. Aga täiskasvanuna võib see muster hakata väga palju maksma. Vahest on küsimus ka selles, kuidas märgata hetke, kus sa hakkad jälle end kulutama, et teistel oleks mugavam – mitte sellepärast, et nad ise ei saa.

Teraapias saab uurida, millal ma õppisin, et minu vajadused on teisejärgulised? 𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐚 𝐤𝐚𝐫𝐝𝐚𝐧, kui ma enam kõike ära ei tee? Kuidas hoida suhteid nii, et mina ise ka suhtesse alles jään? Uus hooaeg ei pea algama sellega, et sa lubad veel tublim olla (sest äkki siis õnnestub ikka Chuck Norrise kombel „kogu töö ära teha“).

Võib-olla võiks see alata hoopis väikese otsusega – nüüd 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐧 𝐦𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚 𝐧𝐢𝐢, 𝐞𝐭 𝐦𝐢𝐧𝐝 𝐣ä𝐭𝐤𝐮𝐤𝐬 𝐤𝐚𝐮𝐞𝐦 ka minu enda ja mu rõõmu jaoks.

31/07/2026

𝐄𝐥𝐚 𝐧𝐚𝐭𝐮𝐤𝐞 (𝐫𝐨𝐡𝐤𝐞𝐦): 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐚𝐚𝐛 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐦𝐚 𝐭𝐞𝐞𝐧 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 ü𝐤𝐬𝐢, 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐞𝐥𝐭 𝐯õ𝐢 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐢𝐭𝐢?

Täna tähistatakse USAs päeva 𝘎𝘦𝘵 𝘎𝘯𝘢𝘳𝘭𝘺 𝘋𝘢𝘺. Sisu poolest tähendab see umbes – 𝐞𝐥𝐚 𝐧𝐚𝐭𝐮𝐤𝐞 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐞𝐦𝐚𝐥t, tee midagi, mis paneb sind elusa(ma)na tundma.

Kui sellele laiemalt mõelda, siis ei pea see tingimata tähendama langevarjuhüpet, surfamist või mõnd suurt seiklust. Mõnikord nõuab palju rohkem julgust hoopis see, et paned end lõpuks sellele koolitusele kirja. Või 𝐥ä𝐡𝐞𝐝 ü𝐤𝐬𝐢 𝐤𝐢𝐧𝐧𝐨 või erkroosa mütsiga õue, sest sulle meeldib see müts, aga korraks tundus, et ei sobi vanusega enam kokku.

Elu võib muutuda. Lahutanud, leseks jäänud, lapsed suureks kasvanud, sõbrad kolinud, ilmast lahkunud, lihtsalt hõivatud. 𝐍𝐢𝐢 𝐯õ𝐢𝐛 𝐬𝐞𝐥𝐭𝐬𝐢, 𝐯õ𝐢 𝐤𝐚 õ𝐢𝐠𝐞𝐭 𝐚𝐞𝐠𝐚, 𝐤𝐚𝐚𝐥𝐮 𝐯õ𝐢 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐤𝐢𝐧𝐝𝐥𝐮𝐬𝐭 𝐨𝐨𝐭𝐚𝐦𝐚 𝐣ää𝐝𝐚𝐠𝐢, sest üksi tegemine tundub imelik, kurb või isegi häbi.

Mis siis, kui mõeldakse, et mul pole kedagi? Kas tundun hale? Psühholoogias on olemas mõiste 𝘴𝘱𝘰𝘵𝘭𝘪𝘨𝘩𝘵 𝘦𝘧𝘧𝘦𝘤𝘵 ehk tähelepanu keskpunkti efekt. See tähendab, et 𝐦𝐞 𝐤𝐢𝐩𝐮𝐦𝐞 ü𝐥𝐞 𝐡𝐢𝐧𝐝𝐚𝐦𝐚, kui palju teised inimesed meie välimust või käitumist tähtsustavad. Tegelikult on enamik inimesi ametis omaenda mõtete ja vahel ka samasuguse ebakindlusega.

Vahel on “ela natuke” väga väike asi. 𝐓𝐚𝐡𝐚𝐝 ü𝐤𝐬𝐢 𝐤𝐢𝐧𝐧𝐨 𝐦𝐢𝐧𝐧𝐚? 𝐌𝐢𝐧𝐞. Tahad tutvumisäppi kasutada, aga kardad, et keegi näeb? Aga kui näebki, siis ta on seal ju ka ise. Tahad proovida joogat või balletti? Õpetajal on hea meel, et sa tulid. Tahad reisida, aga üksi tundub hirmus? Alusta lühemast reisist või grupireisist. Anna usaldusväärsele inimesele teada, kus oled, kui see aitab sul end kindlamalt tunda.

Ebamugavus ei kao alati enne esimest sammu, aga harjutamisel küll. Küsimus ei ole selles, kas peaksid ennast ohtu panema või tegema midagi, mis sulle kuidagi ei sobi. Küsimus on selles, mida oled sa 𝐣ä𝐭𝐧𝐮𝐝 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐦𝐚𝐭𝐚 𝐩𝐞𝐥𝐠𝐚𝐥𝐭 𝐡𝐢𝐫𝐦𝐮𝐬𝐭, 𝐞𝐭 𝐤𝐞𝐞𝐠𝐢 𝐩𝐚𝐧𝐞𝐛 𝐩𝐚𝐡𝐚𝐤𝐬, 𝐧𝐚𝐞𝐫𝐚𝐛 𝐯õ𝐢 ü𝐥𝐞ü𝐥𝐝𝐬𝐞 𝐚𝐫𝐯𝐚𝐛 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢.

Gestaltteraapias on oluline märgata, 𝐤𝐮𝐬 𝐞𝐧𝐧𝐚𝐬𝐭 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢 𝐡𝐨𝐢𝐚𝐝. Kas sa valid mitte minna oma parima äratundmise järgi või vaid sellepärast, et kardad nähtav olla? Kas see on sinu soov või sinu häbi? Kas sa oled ettevaatlik, sest see on tark, või sest kunagi õpetati sulle, et teiste arvamus on tähtsam kui sinu enese äratundmine?

Elu ei pea olema pidev eneseületus. Aga 𝐞𝐥𝐮 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐤𝐚 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐦𝐚 𝐤𝐢𝐭𝐬𝐚𝐤𝐬 sellepärast, et sul pole parasjagu täiuslikku enesekindlust, teiste vaikivat heakskiitu või lihtsalt kaaslast.

Vahel võid endalt küsida: „Mida ma teeksin, kui ma hetkeks usuksin, et inimesed mõtlevad minu peale palju vähem, kui ma kardan?“ Ja võib-olla just sealt algabki sinu väike “𝐞𝐥𝐚 𝐧𝐚𝐭𝐮𝐤𝐞”.

28/07/2026

𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐮 𝐭öö, 𝐬𝐭𝐚𝐚𝐭𝐮𝐬 𝐯õ𝐢 𝐬𝐢𝐬𝐬𝐞𝐭𝐮𝐥𝐞𝐤 𝐤𝐚𝐨𝐛: 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐞𝐧𝐝 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐨𝐨𝐬 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚 ä𝐫𝐚 𝐤𝐚𝐨𝐭𝐚𝐝𝐚?

Kui töösuhe lõpeb, ei kao sageli ainult palk. Kaob harjumuspärane rütm. Kaob roll. Kaob kuuluvus. Kaob tunne, et sind on kuskil vaja ja sinu panust märgatakse.

Kui oled aastaid panustanud, vahel isikliku elu või isegi tervise arvelt, siis loomulikult puudutab töö ka sinu identiteeti. Lisaks töösuhtele kaotad ka osa sellest, kuidas oled harjunud ennast maailmas nägema.

Enamik töökohti pole eluaegsed – muutuda võib organisatsiooni struktuur, eelarve, vajadus või poliitika. Ja vahel tuleb juurde veel väga valus kiht: tunne või ka teadmine, et 𝐬𝐢𝐧𝐮𝐠𝐚 𝐤ä𝐢𝐭𝐮𝐭𝐢 𝐞𝐛𝐚õ𝐢𝐠𝐥𝐚𝐬𝐞𝐥𝐭. See võib juhtuda ka siis, kui sa oled oma tööd hästi teinud, – vahel on töölepingu lõpetamise põhjused isiklikumat laadi.

Mõnikord pakutakse “poolte kokkulepet” ajal, mil töötaja on läbi põlenud ega jaksa enda eest seista. Mõnikord peetakse inimese 𝐧𝐞𝐮𝐫𝐨𝐞𝐫𝐢𝐧𝐞𝐯𝐮𝐬𝐭 ülbuseks või laiskuseks ega nähta inimese tugevusi. Mõnikord kasutatakse ära seda, et inimene ei tunne oma õigusi, on šokis, kardab konflikti või vajab kiiresti mingitki lahendust.

On inimlik, kui pärast sellist kogemust tekib 𝐯𝐢𝐡𝐚 𝐯õ𝐢 𝐤𝐢𝐛𝐞𝐬𝐭𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞. Vaatad, kuidas endised kolleegid saavad palgatõusu, preemiaid või edutamisi, samal ajal kui sina loed sente, lased käiku viimaseid sääste ja mõtled, kuidas kuu lõpuni välja tulla.

Kui oled kõrvetada saanud, muutud arglikuks. Sa ei usalda enam lubadusi, juhte, töökuulutusi ega vahel ka iseennast. Aga sellesse seisundisse kinni jäädes võtad ise endalt veel rohkem, kui valus kogemus juba võttis. Üks taastumist toetav võimalus on eristada, 𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐫𝐨𝐥𝐥𝐢 𝐚𝐥𝐥 𝐣𝐚 𝐦𝐢𝐬 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞.

Sinu kontrolli all ei olnud juhtkonna otsus, organisatsiooni poliitika, turuolukord, kellegi ebaõiglus või see, et teised jäid alles ja sina mitte. Aga sinu kontrolli all on, kellelt nõu küsid, kuidas taastad une ja päevakava, kas uurid oma õigusi, kas võtad vastu abi, millistele kohtadele kandideerid, kuidas räägid endaga ja kas lubad endal olla praegu haavatud, 𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐞𝐭 𝐧𝐢𝐦𝐞𝐭𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝 𝐞𝐧𝐝 𝐥ä𝐛𝐢𝐤𝐮𝐤𝐤𝐮𝐣𝐚𝐤𝐬.

Töö kaotus või staatuse langus 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐬𝐞𝐨𝐭𝐮𝐝 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐯ää𝐫𝐢𝐤𝐮𝐬𝐞 𝐣𝐚 𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬𝐞𝐠𝐚. See võib olla väga raske kogemus. Aga see võib saada kohaks, kus õpid end ja teisi inimesi väärtustama uuel, palju sügavamal moel.

Gestaltteraapias ei kiirustata inimest “positiivselt mõtlema”. Kõigepealt on vaja märgata, 𝐦𝐢𝐬 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐛: viha, häbi, hirm, kadedus, jõuetus, solvumine, lein. Alles siis saab küsida: 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐚 𝐧üü𝐝 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐧? Kus on minu toetuspunkt? Mis on järgmine realistlik samm?

Teraapias saab uurida, mis selles kogemuses ei lase sul edasi liikuda. Mis kõige rohkem haiget tegi? Kas kardad, et sinust ei ole enam tööelus asja? Kas viha seob sind veel endise töökohaga?
Vahel algab selja sirgeks saamine mitte suure enesekindluse, vaid väga väikese aususega: “Minuga juhtus asi, mis tegi haiget. Mul on raske – ja 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢, mis minuga juhtus.”

Sa olid palju enamat kui su töö juba enne ja oled seda nüüdki. 𝐒𝐢𝐧𝐮 𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮𝐠𝐚 𝐬𝐮 𝐬ü𝐧𝐧𝐢𝐡𝐞𝐭𝐤𝐞𝐬𝐭 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐞𝐬 ja mitte miski, mida sa teed või mis sinuga juhtub, ei saa sellest mitte midagi ära võtta ega sellele midagi juurde anda. Sest sina oled sina ❤️

25/07/2026

𝐀𝐓𝐇 𝐣𝐚 𝐬õ𝐩𝐫𝐮𝐬: 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞𝐩õ𝐥𝐯𝐞𝐬𝐭 𝐭𝐮𝐭𝐭𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐞𝐝

Miks sõpruse teemast üldse nii palju rääkida? Me ei ole enam lasteaias ega teismelised. Kõigil on ööpäevas ainult 24 tundi ning esimeses järjekorras on tähelepanu perel, tööl, tervisel ja argistel kohustustel. Nii ongi. Aga head sõprussuhted võivad 𝐩𝐚𝐫𝐚𝐧𝐝𝐚𝐝𝐚 𝐞𝐥𝐮𝐤𝐯𝐚𝐥𝐢𝐭𝐞𝐞𝐭𝐢, vähendada üksildust ja pakkuda kuuluvustunnet. Seekord vaatame sõprust 𝐀𝐓𝐇 𝐯𝐚𝐚𝐭𝐞𝐧𝐮𝐫𝐠𝐚𝐬𝐭.

Kõik ATH-ga inimesed ei ole ühesugused ja need 𝐦𝐮𝐬𝐭𝐫𝐢𝐝 𝐞𝐢 𝐤𝐞𝐡𝐭𝐢 𝐤õ𝐢𝐠𝐢𝐥𝐞. Aga paljud, kes said diagnoosi alles küpsemas eas või on siiani diagnoosita, võivad ka täiskasvanud sõprussuhetes ära tunda midagi väga ammust. Näiteks selle korra lapsena, kui 𝐬𝐢𝐧𝐝 𝐞𝐢 𝐯õ𝐞𝐭𝐮𝐝 𝐦ä𝐧𝐠𝐮 või kampa. Ja sa tegi sellest järelduse – minuga ei taha keegi mängida. Mitte ainult täna, vaata mitte keegi ja mitte kunagi.

2023. aastal avaldatud uuringus ATH-ga laste ja noorte sõprussuhete kohta leiti, et 𝐀𝐓𝐇-𝐠𝐚 𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞𝐥 ja noortel on 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐯ä𝐡𝐞𝐦 𝐬õ𝐩𝐫𝐮, nende suhted on madalama kvaliteediga ja neil on 𝐤𝐞𝐞𝐫𝐮𝐤𝐚𝐦 𝐬𝐮𝐡𝐞𝐥𝐝𝐚. Põhjuseks on raskused tähelepanu, impulsiivsuse, sotsiaalsete vihjete märkamise ja emotsioonide reguleerimisega.

Ja kui see laps suureks kasvab, 𝐯õ𝐢𝐛 𝐬𝐚𝐦𝐚 𝐦𝐮𝐬𝐭𝐞𝐫 𝐣ä𝐭𝐤𝐮𝐝𝐚 teisel kujul. Sõnumile jääb vastamata. Sünnipäev ununeb. “Ma kohe kirjutan” muutub mitmeks nädalaks. Kui sõber ei vasta kiiresti, tekib tunne, et ehk ei soovigi ta suhelda. Nii võibki ATH-ga inimene korraga väga igatseda kontakti, teha oma parima selle saavutamiseks ja sellegipoolest teise inimese jaoks kaduda.

𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐤ü𝐥𝐥 𝐭𝐞𝐡𝐚, kui end selles kirjelduses ära tunned?

Esiteks, ä𝐫𝐚 𝐭𝐨𝐞𝐭𝐮 𝐚𝐢𝐧𝐮𝐥𝐭 𝐦ä𝐥𝐮𝐥𝐞. Pane olulised sünnipäevad, kohtumised ja “kirjutan talle” meeldetuletused kalendrisse. Planeeritud kontaktid ei tähenda, et sõprus on vähem päris – vastupidi, see tähendab, et võtad seda nii tõsiselt, et oled valmis ületama oma raskused.

Teiseks, 𝐤𝐚𝐬𝐮𝐭𝐚 𝐥ü𝐡𝐢𝐤𝐞𝐬𝐢 𝐬õ𝐧𝐮𝐦𝐞𝐢𝐝. Sõpruse hoidmine ei eelda alati pikka eluülevaadet. Pikalt jutustamine on paljudele ATH-inimestele tuttav olukord – ka poest piima toomisest võib kirjutada "Tõe ja õiguse“ pikkuse romaani. Vahel ongi mitmekihiline tausta avamine abiks, aga üllatavalt sageli piisab ka piisab lühikesest: “Mõtlesin su peale. Kuidas sul läheb?” See muidugi eeldab ka vastuse lõpuni kuulamist. 😊

Kolmandaks, ü𝐭𝐥𝐞 𝐥ä𝐡𝐞𝐝𝐚𝐬𝐭𝐞𝐥𝐞 𝐚𝐮𝐬𝐚𝐥𝐭, kuidas sul kontaktiga on. Näiteks: “Kui ma vahepeal kaon, ei tähenda see, et sa pole mulle oluline. Mul on vahel raske järjepidevalt ühendust hoida. Ma olen näha rõõmus ja tänulik, kui sa võtad ise minuga ühendust.”

Neljandaks, 𝐦ä𝐫𝐤𝐚 𝐨𝐦𝐚 ä𝐫𝐚𝐭õ𝐮𝐤𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐡𝐢𝐫𝐦𝐮 ja meenuta endale, et see pole sageli põhjendatud. Mõnikord on ka teine inimene lihtsalt hõivatud töö- ja pereasjadega, väsinud või samamoodi hädas algatamisega. See, et sind kunagi mängu ei võetud, ei tähenda, et täna pole sa päriselt oodatud.

Teraapias saab uurida, mis 𝐫𝐚𝐬𝐤𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐬õ𝐩𝐫𝐮𝐬𝐬𝐮𝐡𝐞𝐭𝐞𝐬 korduma kipuvad. Kipun ära kaduma enne, kui mind võidakse tõrjuda? Kas ma tõlgendan pausi hülgamisena? Kas ma julgen taastada kontakti pärast pausi? Kas ma söandan uskuda, et olen sõber ka siis, kui ma ei ole kogu aeg nähtaval?

𝐒õ𝐩𝐫𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐩ä𝐫𝐢𝐬 ka siis, kui ühendusse jäävad pausid. Aga ka see suhe vajab teadlikku hoolt, eriti kui kipub juhtuma, et „mis silmist, see meelest“.

17/07/2026

𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐬õ𝐛𝐞𝐫, 𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐚 𝐞𝐢 𝐥𝐚𝐨 𝐨𝐦𝐚 𝐞𝐥𝐮 𝐥𝐞𝐭𝐭𝐢?

Veebruaris kirjutasin sõprusest, mis on aja, kauguse, graafikute või eluolude tõttu intensiivsust kaotanud (𝘭𝘪𝘯𝘬 𝘬𝘰𝘮𝘮𝘦𝘯𝘵𝘢𝘢𝘳𝘪𝘥𝘦𝘴). Seekord tahaksin vaadata teist nurka: kas sõprus peab tähendama seda, et me 𝐫ää𝐠𝐢𝐦𝐞 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐞𝐭𝐞𝐢𝐬𝐞𝐥𝐞 𝐤õ𝐢𝐠𝐞𝐬𝐭?

Kes oli sajandivahetusel ja 2000ndate alguses noor, mäletab ilmselt sarja „Seks ja linn“. Nonde naiste sõprus tähendas pidevat kohtumist ja väga avameelseid vestlusi hinge-, töö-, suhte- ja seksuaalelust. Kõik räägiti läbi. 𝐓𝐚𝐛𝐮𝐮𝐭𝐞𝐞𝐦𝐚𝐬𝐢𝐝 justkui polnud.

Päriselus ei ole see alati nii lihtne. Mõni inimene on väga avameelne. Mõni oli seda nooruses, aga on elu jooksul ettevaatlikumaks muutunud. Vahel oleme midagi heas usus jaganud ja see on 𝐡𝐢𝐥𝐣𝐞𝐦 𝐦𝐞𝐢𝐞 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐩öö𝐫𝐝𝐮𝐧𝐮𝐝 kuulujutu, hukkamõistu või reetmisena. Vahel on piinlik rääkida rahamuredest, võlgadest, töökaotusest või sellest, et väliselt korras perepildi taga on tegelikult varjupooled.

Sõprus ei pea tähendama 𝐭ä𝐢𝐞𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮 𝐥𝐢𝐠𝐢𝐩ää𝐬𝐮 teise inimese sisemaailmale. Ka sõpruses võib olla privaatsust. Sa ei pea rääkima kõigest enne, kui oled valmis. Ja kui mõni sõber survestab sind rääkima asjadest, milleks sa valmis ei ole – rahast, suhtest, seksist, perest – tasub märgata, kas tema huvi on hooliv või 𝐤õ𝐦𝐮𝐡𝐢𝐦𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞, justkui oleks su elu talle meelelahutuseks. Sõber võib ju küsida, kuid sõprus ei anna talle automaatset õigust kõikideks vastusteks.

Päris sõbraga ei pea piiri seadma külmalt ega kaitsepositsioonilt. 𝐒õ𝐛𝐞𝐫 𝐦õ𝐢𝐬𝐭𝐚𝐛, kui sa ütled, et sa ei ole praegu valmis rääkima. Heas sõpruses on ruumi sellele, et inimene avab end turvatunde kasvades, mitte pelgalt teise ootustele vastamiseks.

Kui su elus on mõni teema, mis on ü𝐤𝐬𝐢 𝐤𝐚𝐧𝐝𝐦𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬 𝐥𝐢𝐢𝐠𝐚 𝐫𝐚𝐬𝐤𝐞, võib esimene samm olla professionaalne abi. Psühholoog või psühhoterapeut ei ole sõpruse aseaine, kuid pakub vajalikku usaldust. Kui mõni teema on veel liiga õrn või toores, et seda isegi lähedase või sõbraga jagada, on psühhoteraapia turvaline koht alustamiseks. Psühhoterapeudi töö põhialus on 𝐤𝐨𝐧𝐟𝐢𝐝𝐞𝐧𝐭𝐬𝐢𝐚𝐚𝐥𝐬𝐮𝐬 ja ta saab sind aidata jõuda selgusele, mida, kuidas ja kellega sa oma elus jagada soovid.

Järgmises postituses jätkame sõpruse teemal ja kirjutan sellest, mis erisused võivad kaasneda 𝐀𝐓𝐇-ga inimeste sõprussuhetes.

11/07/2026

Suvel on 𝐫𝐨𝐦𝐚𝐧𝐭𝐢𝐤𝐚𝐭 rohkem õhus. Inimesed otsivad nii kohustusevaba suveseiklust kui ka suhet, millel võiks olla pikem perspektiiv. Suvi sisendab optimismi ja ollakse avatumad sellele, et midagi ootamatut võiks juhtuda. See võib olla väga ilus aeg.

Aga just siin tasub olla tähelepanelik ühe nähtuse suhtes, mida nimetatakse inglise keeles 𝘧𝘶𝘵𝘶𝘳𝘦 𝘧𝘢𝘬𝘪𝘯𝘨’uks ehk 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐯𝐢𝐤𝐮 𝐭𝐞𝐞𝐬𝐤𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬, sisuliselt tulevikuga peibutamiseks.

Ajakirjas Psychology Today kirjutab arst ja professor Bruce Y. Lee, et 𝘧𝘶𝘵𝘶𝘳𝘦 𝘧𝘢𝘬𝘪𝘯𝘨 tähendab olukorda, kus inimene maalib sinuga ühisest 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐯𝐢𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐯ä𝐠𝐚 𝐚𝐡𝐯𝐚𝐭𝐥𝐞𝐯𝐚 𝐩𝐢𝐥𝐝𝐢. Selle eesmärk võib olla tekitada sinus lootust, kiindumust ja lojaalsust ning saada sinult midagi juba praegu, olevikus.

Näiteks räägib inimene juba 𝐬𝐮𝐡𝐭𝐞 𝐚𝐥𝐠𝐮𝐬𝐞𝐬, kuidas te veedate koos jõule, lähete reisile või kuidas sa kindlasti meeldiksid tema vanematele, sõpradele või lastele. Ta võib rääkida ühisest kodust, tulevastest plaanidest ja sellest, kui eriline teie side on, ajal, mil te tegelikult veel 𝐯𝐚𝐞𝐯𝐮 𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐭𝐞 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐞𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭.

Selline jutt võib mõjuda väga võimsalt. Kui keegi asetab sind oma tulevikku, võib see 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐮𝐝𝐚 𝐭õ𝐞𝐧𝐝𝐢𝐧𝐚, et ta võtab sind tõsiselt. Tulevikust rääkimine võib tekitada lähedustunde kiiremini kui päris usaldus jõuab tekkida. Kui usaldus on olemas, oled valmis rohkem panustama, ootama, andestama ja taluma, sest lubatud tulevik tundub nii ilus.

Samas 𝐢𝐠𝐚 𝐥𝐮𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐥𝐢𝐤 𝐦𝐚𝐧𝐢𝐩𝐮𝐥𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧. Mõnikord on inimene tõesti vaimustunud. Mõnikord usub ta hetkel siiralt seda, mida räägib – siinkohal meenub Toomas Nipernaadi –, kuid hindab oma valmisolekut, võimalusi või tundeid valesti. Inimesed võivad ümber mõelda. Elu võib muutuda.

Tähelepanelik tasub olla siis, kui sellest käitumisest saab 𝐦𝐮𝐬𝐭𝐞𝐫. Kas tulevikujutt muutub eriti intensiivseks siis, kui sina väljendad kahtlusi või püüad eemalduda? Kas lubadused korduvad või muutuvad isegi suuremaks, kuid tegusid ei järgne?

Sama nähtust 𝐯õ𝐢𝐛 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐭𝐚 𝐤𝐚 𝐭öö𝐥: „Varsti tuleb palgatõus“, „Kohe võtame inimese juurde ja sinu koormus väheneb“, „Sinust saab ühel päeval selle valdkonna juht“ jne. Sina pingutad, võtad vastutust juurde ja ootad. Tähtaeg aga nihkub ning konkreetse kokkuleppe asemel tuleb järgmine lubadus.

𝘍𝘶𝘵𝘶𝘳𝘦 𝘧𝘢𝘬𝘪𝘯𝘨’u juures ei ole kõige keerulisem ainult see, et teine inimene võib sind petta. Veel keerulisem on see, et sa võid jääda kinni mitte ainult inimesse või töökohta, vaid 𝐥𝐨𝐨𝐭𝐮𝐬𝐞𝐬𝐬𝐞.

Gestaltteraapias pööratakse tähelepanu sellele, mis toimub siin ja praegu. 𝐓𝐮𝐥𝐞𝐯𝐢𝐤𝐮𝐟𝐚𝐧𝐭𝐚𝐚𝐬𝐢𝐚 viib meid olevikust eemale. Me ei märka enam, kuidas meid täna koheldakse, sest elame mõttes ajas, mil suhe muutub päriseks, teine inimene viimaks valib meid või tööandja oma lubaduse täidab.

Seepärast tasub endalt küsida: 𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐦𝐞𝐢𝐞 𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮? Kas ma tunnen ennast suhtes või töökohal päriselt turvaliselt või olen õigupoolest pidevalt ootel? Kas ma saan küsida konkreetseid küsimusi ja saan konkreetseid vastuseid, ilma et mind nimetataks liiga nõudlikuks? Mida ma praegu tegelikult tunnen, mis tundub tõene?

Enda kaitsmiseks 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐦𝐚 𝐤üü𝐧𝐢𝐥𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬 ega lõpetama uskumist paremasse tulevikku. Küll aga tasub vaadata, kas lubadustele järgnevad reaalsed sammud.

𝐊ü𝐬𝐢 𝐤𝐨𝐧𝐤𝐫𝐞𝐞𝐭𝐬𝐮𝐬𝐭. Pane tööalased kokkulepped kirja. Ära tee suuri järeleandmisi ainult võimaliku tuleviku nimel.

Ilus tulevikupilt ei ole iseenesest ohumärk. Ohumärk on see siis, kui tulevikujutt hakkab asendama vastutust olevikus. Kui märkad, et lootus hoiab sind suhtes või töökohal, kus 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐝𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐣ää𝐯𝐚𝐝 𝐩𝐢𝐝𝐞𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐡𝐨𝐦𝐬𝐞𝐬𝐬𝐞, saab seda teraapias turvaliselt uurida. Mitte selleks, et võtta sinult lootus, vaid et aidata sul märgata, millel see lootus päriselt põhineb. Nii saad hakata ise tegema samme lähemale oma soovitud tulevikule.

Psühhoterapeut Teele Ööbik

21/08/2026

18/08/2026

15/08/2026

10/08/2026

06/08/2026

31/07/2026

28/07/2026

25/07/2026

17/07/2026

11/07/2026

Address

Telephone

Website

Alerts

Contact The Practice

Shortcuts

Share

Category

Listing takedown request