28/04/2026
Nature always whispers the way, you just need to listen...
Peegeldused - nii säravad, ja vahel lausa pimestavad, särtsakad ja torkavad... aga alati selged ja konkreetsed
Voolamine - üks asi, mis elu on mulle näidanud ja, loodus ikka ja jälle peegeldab ning meelde tuletab. Olles pidevas liikumises ja voolamises siis palju sitta takerdub, aga vesi leiab alati tee ja ta ei peatu, lihtsab voolab ja voolab kuniks sitt lihtsalt laseb lahti ja kaob...
Olles ise sisemiselt pidevas liikumises, ja hoides järjepidevalt puhtust endas siis mingi hetk see väline mustus enam ei kõiguta sinu liikumist vaid annab hoopis jõudu isegi juurde...
See väline lihtsalt on ja on alati olnud ning alati jääb... küsimus on, kui palju me ennast sellega samastame ja laseme oma sisemisel loomulikul liikumisel takerduda?
Ja just Kui Palju?...sest, me teeme seda niikuinii, sest see on normaalne, imeinimesi ja täiuslikkust ei ole olemas, me ei ole kunagi "valmis" , see on üks inimeseks olemise võlusid, me ikka takerdume ja langeme "lõksudesse" mis elu meile seab väikseks raputuseks, ikka selleks, et tuua kohale hetke, iseendasse...hingata...ja küsida mida, kuidas, miks ja kelle jaoks ma elan ja tegutsen?
Selles tohuvabohus, kus me kõik hetkel oleme ja elame on sellised hetked ja küsimised vajalikud, vähemalt minu jaoks...
Rõõmus, tänus, hoituses🙏
☀️
