27/07/2026
KUI HEA MUUTUB HALVAKS - VAADE TERAAPIAKULTUURI PAHUPOOLDE
Iseenda jalgealuse õõnestamine pole just kuigi tark tegu, kuid mõnikord pole see, mis peale vaadates tundub üks, lähemal vaatlusel sugugi mitte see, mida arvame. Meie jalgealust ei õõnesta näiteks see, kui räägime mõne nähtuse äärealade olemasolust, vaid see, kui sulgeme silmad selle ees, et need alad on olemas. Iga asi, mis iseeneses on hea, kaotab nimelt äärmustesse kaldudes oma positiivse toime ja tark on märgata seda, kuidas piirid hakkavad muutuma häguseks. Mina tegutsen teraapiamaailmas ja usun abistavasse suhtesse (“terapeutilisse liitu”, kui kellelegi meeldib niipidi rohkem), kuid tajun aina suuremat ohtu selles, kui terapeutilisest maailmast saab ainulunastuse pakkuja.
TÄHELEPANU! Tegemist on väga pika tekstiga, mis vaatleb ühte teemat mitmest vaatenurgast. See on mulle omane, kuna ma ei kirjuta soovist saada tähelepanu või võita populaarsust ja poolehoidu, vaid puhtast maailma mõtestamise ja kirjutamise naudingust (võite mulle julgelt hedonistlikkust ette heita). Lugejal on õigus igal hetkel tekst pooleli jätta!
MIS ON TERAAPIAKULTUUR?
Ann Swidler (2001) ütleb, et teraapia on kultuuriliste ressursside kogum ning Eramian jt (2023) täiendab, et see on “idioomide, ideaalide ja praktikate kogum”. Teraapiakultuur seevastu on lihtsustatult öeldes viis, kuidas mõtestada maailma (kollektiivselt) läbi terapeutilise sõnavara ja toetuda sellele ebaadekvaatselt kõrgel moel. Selliselt juhivad meie elu subjektiivsed tunded ning vaimse tervise probleemiks saavad ka tavalised reaktsioonid ja toimetulekumehhanismid, kusjuures abi saamine sõltub nõustajatest, terapeutidest ning viimaks ka kõikvõimalikke lühikursuseid läbinud isehakanud abistajatest.
Clementine Prendergast (2026) ütleb: ““Teraapiakultuur on terapeutiline keel ilma terapeutilise väärtuseta. See on siis, kui me räägime piiridest, traumast ja närvisüsteemist väljaspool tegelikku teraapiat. Selline keel õigustab inimeste omakasu (“kaitstes oma energiat”), patologiseerib lahkarvamusi (“see on toksiline”) ja muudab suhted tehingulisteks (“kas see teenib mind?”). See on enesevaatluse sõnavara ilma igasuguse tegeliku enesevaatluseta.””
Iseenesest pole teraapiamaastiku sõnavara tundmine tingimata halb ja tohutult palju võib abi olla sellest, kui inimesed mõistavad paremini traumaga seonduvat. Tõele au andes, siis ma ise koolitan inimesi selles, et nad oleksid kõrgema traumateadlikkusega. Näen, et teadlikkus annab võimaluse luua märkavamat ja toetavamat ühiskonda. Kuid teadlikkusel, mis suurendab empaatiat ja hoolivust inimeste vahel, on üüratult suur erinevus sellega, kui spetsiifilisest sõnavarast saab spetsiaalse koolituseta meele käes luup, mille läbi vaadata iseennast ja teisi või seda kasutatakse ego upitava tööriistana. Ühtäkki võib kõik muutuda patoloogiaks, kõik võib viidata abivajadusele ja igaühest võib saada tõsine vägivallatseja. See on juba väga ohtlik maailm!
NB! Tahan, et lugeja peaks siit edasi meeles, et kui mina räägin teraapiakultuurist või traumakultuurist, siis ma ei räägi sellest, kui teraapia on miski, mida tehakse vastutustundlikult ja professionaalselt, mis kasvatab inimese toimetulekut ja suhteid teiste inimestega, vaid sellest, kui ületatakse õhkõrn joon, kus hea muutub halvaks. Ma ei ole teraapiate vastu ja ma olen näinud nii enda elus kui oma klientide elus, kui palju abi võib olla häälestunud terapeudist, kui abivajaja ise on motiveeritud oma teemadega tegelema. Kuid terapeutilise maailma kaks ohtlikku äärmust on:
1) panna inimesi täielikult sõltuma süsteemist, abistajatest või ühiskondlikust kaastundest - keegi ei näe enam, et miski muu saaks neid päriselt aidata;
2) panna inimesi igapäevaelus rääkima keelt, mida nad valdavad vaid osaliselt ja mis võib tekitada väga suuri kommunikatsiooniprobleeme (näiteks võidakse neid, kes kõnelevad teisel viisil, pidada vähemarenenuteks).
Kui esimene punkt teenib ennekõike süsteemi ja institutsioonide huve, siis teine punkt küll kasvab sealt välja, kuid on jõudnud juba ammu liiga kaugele, et keegi seda kuidagi kontrollida suudaks. Tõenäoliselt on väga vähe (kui üldse) valdkondi, mida teraapiakultuur üldse ei mõjuta - alates kasvõi haridustest ja lõpetades majanduse ning poliitikaga. Jah, armsad kristlastest lugejad: tänases ühiskonnas pole teraapiaakultuuri mõjutusteta isegi kristlik kogudus. Kui kirikust minnakse otsima Jumala õiglust iseendale ning maailma vastu ja sellest saab üksnes retk oma sisemise mina kasvamisse läbi valikuliselt Jumalalt saadavate hüvede kasutamise, ei jää alles enam mingit erisust muude institutsioonidega. Aga ma tulen kiriku juurde veel tagasi…
Hädas inimesed vajavad abi ja vajavad kaastunnet, kuid need ei saa jääda tema alustaladeks ülejäänud elu ehitamisel. Kui inimene sõltub sellest, et abistajad ja ümbritsevad inimesed näevad teda läbi kannatuse, paneb ta sellesse vajadusse nii suure ressursi, et see tuleb enda ülesehitamise arvelt. Liigagi paljud arvavad, et tegu on lihtsaima teega. Pikas perspektiivis aga ei nähta, et kaotada on sedasi palju rohkem. Tulemuseks on see, et abistajateni jõuavad inimesed, kes on aastakümneteks lukustunud omaenda abituse lõksu.
MAAILM TÄIS TRAUMALUGUSID
Traumakultuuri võib nimetada teraapiakultuuri üheks alavormiks, kus psühholoogiline trauma on muutunud käibefraasiks, mille läbi inimesed mõtestavad maailma nii üksikisiku tasandil kui kollektiivselt. Traumakultuur venitab sõna “trauma” nii laiaks kui vähegi võimalik ning loodab seeläbi leida leevendust kõigele, alates füüsilistest valudest kuni eksistentsiaalsete piinadeni.
Traumakultuuri üks eripärasid on asjaolu, et valdavalt keskendutakse üksikisikute lugudele ja narratiividele. Ilmselt on enamik näinud, kuidas see tekitab avalikkuses ajuvaba konkurentsi, kus erinevad hirmsad lood inimeste eludest võitlevad selle nimel, et “müüa” rohkem või saavutada suuremat legitiimsust. Kes kõvemini räägib ja sõnaosavamalt jutustab, selle lugu saab kohasema tähelepanu. See pole siinkohal isegi halvustavalt öeldud, vaid viitab kurvale asjaolule, et inimene võib hakata oma väärtust otsima läbi ohvriks olemise identiteedi (passiivne ohverlik sõltumine välisest abist on omakorda teraapiakultuuri üks levinumaid väljundeid). Kui identiteet saab üles ehitatud traumale, tekib oht, et inimesel endal ja teda ümbritsevatel inimestel on hiljem sellest kuvandist väga raske vabaneda. Jõuetus kasvab veelgi ja kasvab ka oht muutuda veelgi suuremaks abivajajaks. (Uskuge mind: trauma-identiteeti kinnitumisest võiksin omaenda eluliste näidete põhjal kirjutada pikalt esimese isiku vormis, kuid ma ei usu praeguses eluperioodis ega üldises asjastus, et minu kogemusest tekib teistele märkimisväärset lisaväärtust.)
Igatahes: kuidas mõtestada ümber keegi, kes on iseendale ja teistele tuttav ennekõike läbi trauma-sõnavara? Mis jääb sellisel juhul inimesest ja tema väärtusest alles, kui tema põhinarratiivist eemaldada kogu trauma-alase keeleruumi sõnavara? Üks võimalikke vastuseid on see, et alles jääb segadus või tühjus. Sellisel juhul räägime tegelikult järgmisel tasandi ohvriks olemisest praeguses maailmas ehk traumakultuuri ohvriks langemisest… Neid ohvreid tekib meie ümber nagu seeni pärast vihma… Need on näiteks paljud, kelle lood on meediasse jõudnud, sensatsiooniks muutunud ja pärast häguse ajaloona inimesega kaasa tiksuma jäänud.
Selline olukord saab tekkida ainult olukorras, kus traumalugu ja ohvriks olemine on inimelu puhul suuremas fookuses kui tema kasv. Trauma ei ole naljaasi, selle kolossaalset mõju ühiskonnale ei tohi alahinnata ja traumeerivaid kogemusi on enamik täiskasvanutel, kuid ühiskond jääb seisma poolele teele, kui ei õpeta seda, et kangelaslik pole üksnes lugu valust ja selle kannatamisest, vaid ka valust edasi liikumine.
TERAAPIAKULTUUR - ABISTAMISVORM, MAAILMAVAADE VÕI MIDAGI ENAMAT?
Nagu ütleb David Cahn (2026) oma essees “Mis tuleb pärast teraapiakultuuri?”, on intellektuaalid kirjutanud teraapiakultuuri tõusust juba 60 aastat. Tuleb välja, et see, mille üle mõtisklemiseni mina olen jõudnud läbi isiklike eraeluliste kogemuste ning oma töös inimestega, pole midagi uut ega üllatavat paljudele mõtlejatele, kes on mõistnud religiooni, filosoofia ja psühholoogia kaasaega arenenud keerukusi.
Otsisin internetist inimeste mõtteid ja võimalikke uurimusi teraapiakultuuri kohta. Näiteks on Mikke Papes* (Metropolitan State Universityst kriminaalõiguse bakalaureusekraad BA ja Louisiana State Universityst sotsiaaltöö magistrikraad MSW) üks neist, kes ütleb, et teraapiast on saanud uus ilmalik religioon. Usuteadust õppinud inimesena, kes on õpetatud toetama inimhinge ja kes on kokkupuutes mitme teraapiakoolkonnaga, olen sellele ammu mõelnud. Ometi hakkasin alles hiljuti otsima, kas ja kui palju on maailmas neid, kes veel samamoodi mõtlevad. Tuleb välja, et neid on ja paralleele pole keeruline tõmmata: teraapiakultuuris saavad juhendatavateks pühadeks raamatuteks erinevad hingeõpikud, vaimulike osa on asendatud terapeutidega (kusjuures neil võivad olla omad hierarhiat väljendavad rüüd) ja pihtimine toimub teraapiaruumis. See kõik võiks olla heaks alternatiiviks usuta maailmale, kui see ei kätkeks religioosse alusena võttes endas väga tõsiseid ohte. Kui traditsiooniline usk nõuab meilt ka moraalikoodeksi täitmist ja vastutust teiste ees, siis ebapädev teraapiakultuur mõjub kõige muuna kui ligimesearmastust toetavana. Eduteoloogia tundub selle kõrval koguni “ohutu” nähtusena…
Kui kristlusega võrdlemine tundub kuidagi sallimatu ideoloogia reklaamimisena, siis võin aluseks kasutada ka mõnd muud usupilti, mis mõnede inimeste jaoks on kuidagi ajalooliselt väärikam või vähemasti meelelahutuslikum. Teraapiakultuuris saavad selle pildi puhul templiteks terapeutide kabinetid, peajumala troonil kõrgub kõikvõimas Teadus oma silmipimestavas kirevuses (mis siis, et inimteadustes on “teadus” vaid suhteline mõiste ja seda ei saa eitada ükski professionaal, kes praktiliselt inimestega töötab ja mis siis ka sellest, et teraapiamaailmas on teadus ammu juba segaste piiridega). Veristatud ohvritena tuuakse peajumala jalge ette peresuhted, armastus ja rahu.
Tegelikult on teraapiakultuuril tõepoolest kokkupuutepunkte teatava religioossusega ning uskumustega ja peab ütlema, et siinkohal pigem mitte positiivses võtmes, kuna see on nii mõneski kohas teinud teraapiamaaimale karuteeneid. Teraapiakultuuri võidukäik on kohati eristamatult põimunud new age’i võidukäiguga. Väga paljud terapeudid laenavad oma võtteid ja keelt just uusvaimsuse maastikult, kust pärinevad näiteks sõnad “energia” ja “manifestatsioon”. Kui isegi paljud kõrgharidusega terapeudid suudavad vaevu eraldada, millise keele- ja mõtteruumiga nad parasjagu tegelevad, siis kiirterapeudid (lühikuruseid läbinud teiste õpetamisest huvitatud inimesed) ning abivajajad on selle ees eriti võimetud. Hingehoidjana kuulen ma sealjuures aina kummalisemaid kombinatsioone sellest, kuidas inimesed terapeutilist ja uusvaimsuse keelt ning ideoloogiat ühendavad. Mul ei ole inimeste uskumustega probleemi, kuni see neid toetab ja teisi ei kahjusta, kuid väga tihti võib näha, kuidas nii terapeutilised mõisted kui spirituaalsed praktikad valitakse miksitud kompotina lähtuvalt oma kinnituskalduvusest, mis ei võimalda päris muutuseid inimeses endas ega tema suhetes teistega. Tarbimiskultuurile omaselt: ma valin selle, mida ma täna valida tahan.
NOORED JA TERAAPIAKULTUUR
Noored on teraapiakultuuri suhtes kõige haavatavam sihtgrupp. Statistiliselt kasvab noorte vajadus vaimse tervise abi järele ülikiirelt ning nad kasutavad seda väiksema valehäbiga kui nende eelkäijad. Samal ajal ilmneb eriti teravalt just noorte kaudu üks teraapiakultuuri suurim puudus süsteemsel tasandil: on teada, et abistajad on olemas, kuid teenused pole kõigile ühtviisi kättesaadavad ja kogu maailm ägab vaimse tervise spetsialistide puuduse käes. See suurendab märkimisväärselt ebavõrdsust ja ebaõiglust, kus parimad võimalused on neil, kes saavad teenust endale isikliku raha eest osta.
Statistika on halastamatu. Kuigi noored mõistavad rohkem vaimse tervisega seonduvat ja saavad eelkäijatest rohkem ning varem abi, osutatakse sellele, et midagi peab olema valesti, kui nende heaolu ei kasva. Suitsiidide osakaal ühiskonnas ei vähene, vaid kohati isegi tõuseb. (WCH Service Bureau 2025)
Pradokslaalsel kombel saab osa tõsisest statistikast seletada kõrgema teadlikkusega ning teraapiakultuuri keele sees kasvamisega. Kui kasvavale inimesele anda kätte kogu tark sõnavara, kuid ühiskond ise pole arenenud sinna, et elada ise selle järgi sotsiaalseid suhteid tugevdavalt, mõistavad need inimesed, et asjad on halvasti. Kui osatakse nimetada kogu olemasolev halb, ent puudu jääb inimlike ühenduste loomise ja hoidmise õpetusest, pole sellest suuremat kasu. Inimesed pole diagnoosid ja nendega samastumine on väga ohtlik, nagu sai põgusalt mainitud traumakultuurist rääkides.
Meil on lõpuks ometi põlvkond, kelle käsutuses on varasemast tõhusamad teadmised emotsionaalselt intelligentse maailma ehitamiseks. Kuid emotsionaalne intelligentsus ei kasva üksnes teadmistest, vaid praktilistest oskustest reaalses maailmas ning loomulikke ebamugavusi täis inimsuhetes.
TERAAPIAKULTUURI VASTU VÕITLEMINE
Meie ümber kasvavad liikumised, mis teraapiakultuuri vastu võitlevad (tavaliselt küll mitte otse niimoodi sõnastatult). Ometi pole ma kindel, et võitlemisest oleks erilist abi.
Üks noor inimene tõi hiljuti minuni nähtuse, mis on tegelikult pikemat aega teraapiakultuuri valguses tiksunud ja mis on lihtsalt järgmine võimalik äärmus. Kuulen oma kabinetis kohutavaid väärkohtlemiste lugusid, ma näen inimesi rasketes kriisides ja leinas ning ma õpin pidevalt seda, kuidas leida teiste lugude keskel kohane tasakaal iseenda jaoks. Kuid sellel kohtumisel mõistsin, et on arvestatav osa inimesi (erinevates vanustes), kelle jaoks lääne ühiskonna inimene päriselt ei kannata. Kollektiivselt võimendatakse seda narratiivi tugevalt. Me ei kannata päriselt, kuna meil pole sellist vaesust nagu kolmanda maailma riikides. Me ei kannata, kuna meil pole sellist ohtu saada tänaval surma kui kuritegelikes maades. Me ei kannata, kuna meil pole ohtu ideoloogiate pärast tapetud saada. Minevik siinkohal ei loe!
Kannatuste võrdlemine on üks suurimaid lõkse, millesse keegi võib langeda. Ja seda võivad teha ka noored üksteisele. Võrdlemist suudavad noored rakendada edukalt ka iseenda peal, pidades oma probleeme liigpisikeseks võimendatud lugude maailmas ja mähkides end seletamatusse süümepiinade koormasse. Väsinud teraapiakultuuri ebameeldivatest mõjudest, hakatakse tühistama seda, milleni on jõutud.
Kujutate ette, mis hakkaks juhtuma võitlevas alternatiivmaailmas? Ees võib terendada midagi, mis on juba olnud, midagi, mis taas ja taas kordub. Vanu vigu tehakse “uut maailma” luues uute sõnadega (vanahõnguliste) ideoloogiate alt. Nii võidakse jätta lastelastele taas purustatud maailma hingehaavade ravimine, et sobival ajal võiks uuesti sündida põlvkond, kes ütleb, et senine on olnud vale… Kui nii mõelda, siis läheb asi süngeks kätte: kas on üldse varianti, et kord ilmub põlvkond, kes pöörab teadlikult tähelepanu olemasolevast hea võtmisele ja selle arendamisele või peab iga uus põlvkond alati eelmise vastu võitlema ehk hävitamine jääb alati tekkimise eeltingimuseks**?
Olen mõelnud, et kui teraapiakultuuri uue äärmusena kasvab välja näiteks see, et kannatust ei tohi kannatuseks nimetada, siis selles oleme me ühiskonnana juba olnud ja sinna pole tõesti põhjust tagasi minna… See on selge taandareng. Või kui kannatus antakse ainult priviligeeritute osaks, kuhu kuuluvad näiteks teatud rahvused ja teatud vähemusgrupid, peab see tulema teiste inimeste kogemuste arvelt. Siin hakkab eriliselt silma koht, kus juba ammu karjutakse valge heteroseksuaalse mehe suunas: “Lööge risti!”. Olen mures meie isade, poegade ja partnerite pärast, kes niikuinii on igasuguse teraapiakultuuri mõttes keeleliselt ja tundeliselt vähem kaasas kui naised. Kuid tegelikult on mul kahju kõigi nende inimeste pärast, kes võivad hakata häbi tundma, et nad üldse tunnevad kannatusi. Eriti noorte inimeste pärast, kes samal ajal tõesti vajavad teraapiamaailma tuge - me olemegi neile ehitanud maailma, kus on vähe pakkuda alternatiivseid tugipunkte. Meie vastutus on aidata seda maailma hoolivalt arendada. Terveid peresid ja toetavaid kogukondi jääb individuaalse rahulolu otsimise ajastul aina vähemaks, seega usun, et vastutustundlik teraapiamaailm on lausa hädavajalik. Võib-olla on siinkohal siiski parem, kui arengut jätkab see, et kõik käivadki teraapiates ning tänaste inimeste lapselapselapsed hakkavad viimaks haldama seda keelt kui mõistlikku kommunikatsioonivahendit…
Oh, oleks see ometi nii lihtne… Minusugusele, kelle jaoks võivad isegi vastupidised tõed olla tõdedeks ning samaaegselt olla ka täielikeks valedeks, tundub kõik kaugelt liiga keeruline. Ja tõeliselt keeruliseks läheb see igasugu inimsuhete juures…
TERAAPIAKULTUURI TUMEDAD MÕJUD INIMSUHETELE
Teraapaiakultuur muutub kõige ohtlikumaks siis, kui see hakkab lõhkuma inimeste omavahelisi sidemeid. Esmased sidemed, mida inimesed oma elus vajavad, on ühtlasi ka kõige haavatavamad sidemed nende eludes. Paarisuhted, vanemate ja laste kooslused ning sõprus on need, mida teraapiakultuur kõige rohkem “ümber kirjutab”.
Alustan haavataivamatest. Ühiskond on läbi imbunud lahutustest. Lahutus ei ole laste jaoks kunagi kerge. Mida keerulisemaks jäävad lahku läinud vanemate suhted, seda raskem on see ka lastele. Tervet peremudelit peaaegu enam ei eksisteerigi. Pole ju kiita ka nende perekondadega, kes on koos, kuid kus vanemad mingite kriteeriumite järgi ei armasta teineteist piisavalt või pole olnud piisavalt haritud, et lapse emotsionaalsed vajadused algusest lõpuni täiel määral rahuldada (jah, siin raputasin sisse näpuotsaga sarkasminooti). Isehakanud teraapiakultuur võib teha taolisel juhul selliseid karuteeneid, et hoopis selle tulemuseks olevast hävitavast segadusest võib areneda jälg, millest saab põlvkondadeülene trauma.
Tulles tagasi lahutuse läbinud perekondade juurde, siis tihti on üks vanematest see, kes näeb erilist vaeva, et kasvatada oma last või lapsi suhte purunemise järel. Mõnikord ohverdab selline vanem oma tervise ja isikliku elu töötamaks selle nimel, et enda ja laste elu vähegi inimvääriliseks teha. Kuid teraapiakultuuri ajastul sellest ei piisa! Ühel päeval võib põlveotsast hakanud “terapeut” või “hea” sõber, kes on lugenud näiteks mõnd nartsissismist rääkivat raamatut, soovitada lapsele enda “tervendamiseks” sellest vanemast eraldumist, kuna too on lapsele pakkunud liiga toksilise kasvukeskkonna ja pärandanud tuhanded hingehaavad, mida on tarvis hakata päevavalgele tooma…
Kas sellel eelmainitud lapsel ei ole päriselt raskeid lapsepõlvekogemusi? Kindlasti on! Keegi pole rasketest kogemustest vaba. Me ei saa välistada, et tal on ka komplekstraumale viitavaid tunnuseid või vähemalt toimetulekumehhanisme, mis vajaksid ümber hindamist ja muutmist. Need ei pea tähendama midagi diagnostilist ja nendega tegelemine ei pea olema keeruliste rituaalide jada. Siit edasi tulebki hakata hoolega jälgima seda, et need haavatavad lapsed ja noored ei oleks mõjutatud isehakanud terapeutidest ja sotsiaalmeedia-teraapiatest: seal usutakse rohkem oma teooriate (mis on tavaliselt tekkinud isikliku valu pealt võetud maailmavaatena ja mida eeldatakse üldistustena kõigile sobivat) müüki ja tõestamisse kui inimsuhetesse. Hea teraapia ja hea terapeut ei pisenda kunagi valu, mida inimene on kogenud ja hoiab abivajajat tundliku hoolega. Samal ajal ei võimenda hea teraapia kinnitumist negatiivsetesse emotsioonidesse, mille tagamaaks on öelda: “Mina olen hea, tema on paha/nemad on pahad!” Terapeut, kes liigitab maailma kõiges mustvalgeks ja õpetab seda ka oma kliendile, on tõenäoliselt ise takerdunud mõnesse arengufaasi, mis ei võimalda küpsusesse astumist.
Kui lapsed pöörduvad vanemate vastu ja vanemad laste vastu, on ühiskonnas midagi paigast ära. Ma ei räägi räigetest väärkohtlemistest, vaid sellest, kuidas keskmised vanemad tegutsevad lapsi kasvatades oma oskamatute vigadega. Alati on vanemaid lapsi kahjustanud ja teevad seda ka tulevikus - neile, kes soovivad olla täiuslikud emad ja isad, ma siiralt ei soovita vanemaks hakata. Tundlik laps võib aga saada ka keskmise emotsionaalse toimetulekuga peres arvestatavaid haavu. Nendega on võimalik tegeleda ja need võivad vajada tõepoolest mõningast terapeutilist pilku ja hoidvat järeltööd. Kuid teraapiakultuuri äärmustesse laskumata on see tundlik laps tõenäoliselt võimeline oma vanemaid omaks võtma nendena, kes nad on, ning saavutama oma minevikuga küpse rahu.
Siinkohal jagan isiklikku lugu. Aastaid tagasi oli mul abistav sõbranna, kes oli “hirmus teadlik” (olen selle pannud jutumärkidesse otsese rõhutatud tähenduse tõttu) kõikvõimalikust terapeutilisest keelepruugist. Mina olin parasjagu üle elanud oma täiskasvanuea kõige kohutavama kogemuse ja püüdsin sellega tegeleda, kuid sõbranna rääkis kogu aeg, et ma tegelen vale asjaga, otsin vastuseid valest kohast. Tema seisukoht oli, et ma pean mõtlema oma lapsepõlvele… Kõik algab emast! (Suur tänu, papa Freud, kes sa emad kogu ühiskonna ohvriks oled toonud, muutes nad uue religioosse süsteemi deemoniteks, keda laste seest “välja ajada”!) Olin oma elu kõige haavatavama reaalelu kogemuse keskel, kuid mind suruti kogu aeg “kaevuma” kaugemale ja sügavamale minevikku. Ma ei kahetse teadmisi, milleni need kaevamised mind aastatega on viinud, kuid ma ei oleks eales nõus seda teist korda läbi tegema ega soovitaks ka kellelegi teisele.
Tänasel päeval on teada, et meie trauma-uuringud on veel lapsekingades selle osas, kui täiskasvanu kogeb tõeliselt traumeerivat sündmust või sündmuste jada, mistõttu taandatakse ka kõik sellega seonduvad mõjud lapsepõlve juurde. Lapsepõlv on ainus selline periood, kus inimesi on võimalik veel enam-vähem võrrelda, sest hilisemad kogemused ja kontaktid rõhutavad aina enam meie hoomamatumat unikaalsust. Nii öeldi ka mulle, et minu praegune kogemus on küll kohutav, kuid primaarsem on otsida üles kõik oma tunnete seosed lapsepõlvega… Olin sellal veel algaja teraapiaõpilane, kes tahtis olla väga tubli ja eeskujulik. Minu püüdlused päädisid sellega, et käesoleva hetke õuduste keskel (ärgem unustagem, et see oli mu elu kõige traumeerivam periood) elustusid ka kõik lapsepõlve negatiivsed mälestused. See oli nii intensiivne, et arvasin end hulluks minevat. Täna tean, et see ei teinud midagi paremaks käesoleva probleemi juures, vaid pigem võimendas mu traumat ebaadekvaatselt: hakkasin kogu elu nägema ebaturvalisuse jadana. Minu tegevus peaaegu kustutas igasugu positiivsed mälestused lapsepõlvest ja ma ei suutnud enam sirutuda ressurssideni, mida mu suur päritolupere samaaegselt sisaldab. Tulemusena ei olnud ma võimeline mõnda aega enam isegi oma emaga kohtuma ja täiesti kartsin mõtet, et ta võiks mind puudutada. Seda viimast tunnet polnud mul ema osas enne seda, kui pidin hakkama sorima lapsepõlvekogemustes, pannes sealsed mälestused täiskasvanuea haavataivama oleku konteksti.
Meie aju on keerukas organ. Aju trikitab! Ma olen küll kaugel sellest, et mõista neuroteadust, kuid ma ei alahinda seda, mida me reaalsusena luua suudame. Teadusuuringud on juba oma pilgu selle suunas heitnud, kuidas aju hakkab lugusid täiesti häbitult ümber kirjutama konteksti valguses, mis meile parasjagu taustana ette söödetakse. Me “loeme” ja “tõlgendame” maailma kontekstis. Teraapiamaailma kontekstis töötav aju peab aga oskama navigeerida palju keerukamas infoväljas, kui me peale vaadates arvata võime.
Kui lapsed katkestavad vanematega suhted, jäävad nad ilma olulisest ressursist oma elus. Juurteta oleme me üksikumad ja haavatavamad kui kahjustatud juurtega. Eestpoolt pole enam midagi vastu võtta, kui mälestustes jääb domineerima ainult negatiivne. See katki lõigatud ühendustega negatiivne mälu antakse aga nii tegude kui narratiividena edasi oma lastele… Ja ei saa välistada, et ühel päeval lõikavad toksilisi vanemaid välja lõikavate laste lapsed omakorda nemad enda elust välja…
Kui peresidemeid hakatakse katkestama ka seal, kus tegelikult oleks lootust rahumeelseteks lahendusteks, toimub massiline alustalade nõrgestamine. Siinkohal olen päri konservatiividega, et perekond peaks olema ühiskonna olulisemate alustalade hulgas. “Heatahtlikud toetajad”, kel puuduvad eetilised suunised, avar maailmapilt ja piisav empaatia või kes on valinud terapeutilise karjääri prestiižsetel põhjustel, võivad niisuguses kontekstis saada nendeks, kellest saavad endalegi märkamatult ideoloogilised vandaalitsejad. Ajaloolist näidet kasutades: uute ideoloogiate andunumatest järgijatest on tihti saanud need, kes on pidanud hiljem vastust andma sõjakohtu ees… Annaks Jumal, et praegune segadusterohke teraapiakultuur poleks teatud äärmustes uuesti liikumas mõne niisuguse maailmavaateni!
Inimsuhete all tuleb kindlasti rääkida ka nö. eraldumiskultuurist. Inimestest eraldumine on toksilise teraapiakultuuri (siin kasutan tõesti sõna “toksiline”) üks suurimaid sümptomeid. Kõiki tuleb pidada potentsiaalseks isikliku kasvu takistajateks, kõigi eest tuleb enda sisemist arengut kaitsta ja kõiges tuleb alati tõestada, et just mina olen suurim kannataja. Kui me ei pane piiri sellele, kui palju teraapiakultuur soodustab enese heaolu hoidmiseks teistest vaenlaste loomist, elame varsti maailmas, kus keegi ei usalda kedagi. Raamatus “Paranoia. Teekond ülima usaldamatuse ja ärevuse valdustesse” (2025) tsiteerib Daniel Freeman Graham Greene’i: “Ent ei saa elada kogu elu, ilma et kedagi usaldaksid: see tähendaks enese sulgumist kõige hullemasse vangikongi, mis olemas - iseendasse.”
Kujutagem järgmiseks ette üht absurdsuseni võimendatud stseeni: minu üks poeg läheb teisega tülli ja hammustab teda nii, et teisel on tugevad jäljed. Kas peaksin soovitama hammustada saanud lapsele, et ta enda energia puhtana hoidmiseks enam kunagi vennaga ei suhtleks ning otsiks tervenemist iseendast? See pole ju see, mida me teraapiakultuuris lastekasvatuses õpetame, ega ju? Miks me siis täiskasvanutena selliseid asju üksteisele õpetame ja sama julgelt ka praktiseerime? Kas on niimoodi meie seas lõpuks üldse kedagi, kes vanusega aina üksikumaks ei jää? See kõik lausa karjub elementaarse suhtlemis- ja kommunikatsioonioskuse vajaduse järele.
Eraldumine toksilistest eksidest on üks tänaseid suuremaid õpetusi, kuid teraapiakultuuris ei piirdu asjad sellise lihtsusega: irooniliselt ütlevad needsamad eraldujad, et kui eraldumise viib läbi partner nende suhtes, siis on tegu toksilise käitumisega vältivalt isiksuselt. Veebist võib leida lõputuid videod sellest, kuidas oma “toksiline” ekspartner blokeerida. Kas märkate siin topeltmoraali? Enesekaitse “toksilise” eksi vastu tuleb teostada toksilisel meetodil…See on hea näide sellest, et kainest mõistusest ja arutluskäikudest jääb väheks, kui pole olemas midagi, milles on arutleva meele piir. Täiskasvanute eraldumine meetodil “ma ei mängi enam sinuga” tundub niisugusel moel igatahes kõike muud kui küpsete arutluskäikude näitaja. (Rõhutan, et ma ei räägi siin tõsistest vägivallajuhtumitest, kus inimene peab kaitsma näiteks ennast ja oma lapsi!)
Ma isegi ei hakka peatuma trendil, kus ekspartneritest saavad “nartsissistid” ja eriti märkimisväärsetel juhtudel väidavad mõlemad osapooled seda teise puhul… Ja otse loomulikult tegelesid nartsissistlikud eksid süstemaatilise gaslight’imisega! Teate: ma arvan, et paljud kahvatuksid õudusest, kui kogeksid tõeliselt, mida tähendab gaslight’imine (milline meeletu hirm! milline halvav segadus iseenda suhtes! need inimesed on tervet elu ja olemust halvaval moel lõksus reaalse ja etendatud maailma vahel) võrreldes madalatest suhtlemisoskustest tuleneva manipuleerimisega, mida praktiseerivad teadvustamata tasandil mingil määral sisuliselt kõik inimesed. Manipuleerimised on tõsine teema ja see kahjustab, kuid sellega tegelemine on muu kui oma reaalsuses kahtlemise piirini viidud inimestega tegelemine.
Jättes kõrvale suhted ekspartneritega, mis on alati keerulised, mõjutab teraapiakultuur ka abielus ja paarisuhtes olevaid inimesi. Ühiskonnas, kus esmane on isiklik heaolu, on raske õpetada midagi pühendumise ja vastutuse kohta lähisuhetes. Individualistliku maailma keskel olen märganud korduvalt, et probleemiks saab kasvõi see, kui üks partner avastab enda jaoks mingit laadi enesearengu koolkonna või pöördub teraapiasse, kuid teine ei “jõua talle järele”. Tegelikult on muidugi küsimus, millele tuleb “järele jõuda”? Sellele, kui üks otsustab ootamatult mingit teist keelt rääkima hakata ning ootab nüüd partnerilt selle omaks võtmist? Igatahes võib see viia olukorrani, kus kellegi täiskasvanud partneri “sisemine laps” ütleb ühel päeval oma kaaslasele, et aeg on lahku minna…
Varemalt mainitud asjaolu, et me tõlgendame maailma kontekstis, võib lähisuhetes saada relvaks, mis sisaldab absurdseid vastuolusid. Me mõistame iseenda lugu ja iseenda konteksti, seega arvestame sellega, et meie teod ja sõnad on keerukad kogumid, mis ei taha teistele halba. Kõlab esmapilgul päris hästi, eks? Selliselt vaadates võib aga kõik, mis meie teeme, saada kontekstipõhise õigustuse, samal ajal kui teis(t)e osapool(t)e tegusid ja sõnu võtame aina enam kui tõestust sellest, et temas/neis on midagi valesti.
Ma räägin: me trikitame oma egodega inimeste keskel niisuguste sõlmedena, et vahel tõesti ei tea, kas selle kõige üle nutta või naerda… Nii palju võin vaid öelda, et see on muutnud mu aina aukartlikumaks selle osas, et väita nagu mina mõistaksin mingeid universaalseid inimhinge tõdesid.
Kas teadsite näiteks, et teraapiakultuuri läbi võib inimene ootamatul moel õigustada igasugust vägivalda lähisuhetes, kui ta vaid oskab mõistusega piisavalt osavalt trikitada? Ma kuulen oma töös üllatavalt tihti, kuidas inimesed ütlevad partnerile: “See polnud mina, see oli mu trauma!” ja õigustavad solvanguid, karjumisi või koguni füüsilist vägivalda. Ütlen siinkohal täiesti kindlalt: varasemad kogemused ei õigusta kunagi praegust vägivalda! Trauma ei ole iial õigustus vägivallale! See on pigem märk, et teatud arengutes ollakse algtasemele kinni jäänud. Traumeeritud inimesed võivad teha asju, mille üle pole grammigi põhjust uhke olla, kuid kui see saab õigustuseks ja kohaks, kus ei nähta vajadust isiklikuks muutusteks, tahaksin selle kohta kasutada suisa krõbedaid sõnu...
Ma tean, et minus elab ka niiöelda traumaosa, keda ma lõpuni ei kontrolli. See ei ole ilus, see ei ole romantiline ja see ei ole midagi kangelaslikku, ehkki pikalt vajasin teistsugust narratiivi. Traumaosa on võidelnud minu ellujäämise eest ja see on kohati olnud teistele inimestele hävitavate tulemustega. Kui traumaosa käivitub, ei tegutse minu ratsionaalne aju, mis võib külvata märkimisväärset kaost. Võimatu on kirjeldada, kui palju ma olen pidanud kannatama ainuüksi sellepärast, et olen “tagasi tulles” aru saanud, mida ma olen teinud. Viimaks olen pidanud rakendama kõikvõimalikke samme, et kaitsta enda eest neid, kes juba niigi on pihta saanud. Trauma tõesti ei ole ilus! Väga mitmed inimesed - minust endast ja mu lastest alates - on pidanud selle tõttu kannatama. Pärast kõike seda loodan väga, et ma ei hakka kunagi väitma, et kõik see, milles olen teiste inimeste vastu eksinud, on täielikult puhastatud ja õigustatud läbi trauma. Ei, trauma pole mind lunastanud! Minu eksimustes on saanud mind lunastada üksnes tõeline Lunastaja.
Kui teraapiakultuuri mõjust perele ja armastusele on räägitud juba mõnda aega, siis selle mõju sõprusele on uurima hakatud alles hiljuti. Muutunud maailmas peavad ka sõbrad oskama rääkida meiega samas “terapeutilises keeles”. Kui seda ei juhtu, on ühel hetkel tunne, et sõbrast ollakse “välja kasvanud” või koguni tunne, et sõber muutub energeetiliselt kurnavaks. Sõber peab kandma terapeudi rolli ning sõprade kohtumistelt eeldatakse aina enam reflektiivset olemust, mis tähendab, et sõprus, mis on kandnud ajalooliselt muudest süsteemidest vabastavat rolli, pole samuti vaba terpapeutilistest nõuetest: “Inimesed on lõksus teraapiakultuuri kokkusobimatute imperatiivide ja nende kohmaka sobitumise vahel vanade ja uute sõpruse ootustega, mis tekitab uusi dilemmasid selle kohta, mis on hea sõber või sõprus ja mida sõbrad üksteisele võlgu on.” (Eramian jt 2023)
TERAPEUDID TERAAPIAKULTUURIS
Üks teema, mida soovin puudutada vaid põgusalt, on tänase päeva teraapiad ja terapeudid. See on äärmiselt tundlik ja keeruline ala. Mina pole kaugelt õige inimene ütlema, kes on õige terapeut. Küll aga võin ma öelda, milline on terapeutiline suhe, mida soovitan - see on suhe, kus inimene saab toetatud ja jõustatud teise inimese läbi moel, mis võimaldab talle paremat toimetulekut käesolevas hetkes ja/või pikemas perspektiivis hingelisel, füüsilisel, sotsiaalsel ja/või majanduslikul tasandil. Nagu mõistate, on see üsna lai määratlus. Ühes olen ma siiski kindel: hea teraapia suurendab tervislikumat ühendust iseenda, teiste inimeste ja maailmaga (kõigi nende osistega terviklikult), mitte ei pane inimest võitlema või “ennastsäästvatel põhjusel” teistest eralduma.
Kuigi terapeutide teema on keeruline, panen abivajate südamele mitte võtta absoluutsete terapeutiliste nõuannetena sotsiaalmeedia lühiklippe, erinevaid podcaste ning populaarteaduslikke raamatuid. Need tunduvad lihtsaima teena enesearengus, kuid neutraalse kõrvalpilguta võivad kiiresti hoomamatutele teedele juhatada. Neist kõigist võib olla abi oma maailmapildi laiendamisel, kuid need ei asenda kunagi individuaalset lähenemist, mis on osa heast teraapiast. Oskuslik terapeut suudab nimelt näha ja toetada inimeste tema kordumatutes eripärades.
Usun, et me kõik teame, et terapeudil ja terapeudil on vahe. Samasugune tõde on seegi, et ükski terapeut ei sobi kõikidele abivajajatele. Ma arvan, et valikute avarus on siinkohal hea. Samal ajal olen näinud, et väga vähese õpetusega või äärmustesse kalduvad toetajad võivad olla koguni ohtlikud. Ma ei usu ideaalsete terapeutide olemasollu (koduseinte vahel on nad samasugused inimesed kui kõik teised), kuid kui ma kuulen, et keegi vaimse tervise spetsialist teeb ühe vastuvõtu käigus mitu kolossaalset viga, siis ma tõesti küsin, kuhu me jõuame ja kas viimati pole teraapiata ohutum kui valesti teostatud teraapiaga? Siinkohal ei tee ma vahet selles, kas tegu on vaimse tervise ametlikus süsteemis sees oleva või sellest välja jääva abistajaga.
Kas terapeudi haridus on oluline? Kaheksa aastat teraapiamaailmas on mind muutnud väga alandlikuks “hea terapeudi” määratlemisel ja tegelikult arvan ma, et haridus ei saa olla ainus näitaja edukaks terapeudiks olemisel. Ometi pole haridus tähtsusetu. Ma ei ütle, kes on õige terapeut, kuid ma toon ühe näite, millest igaüks ise võib edasi mõelda. Olen nooruses töötanud 8 kuud TÜK Onkoloogiakliinikus radioloogiahooldajana, kaks aastat õppinud Tervishoiu Kõrgkoolis ja 13 aastat olin abielus arstiga. Ma olen 2 korda günekoloogiaõpiku (“Sünnitusabi ja günekoloogia”, Medicina 2008) läbi lugenud ja ma olen läbinud UNISEF imetamisnõustajate baaskoolituse ning mul on kogemus nelja lapse sünnitamisest. Kas te ei arva, et ma võiksin hakata mõnes haiglas sünnitusi vastu võtma? Ei? Nojah, teate, mis ma selle peale võin ütelda: “Süsteem ongi nõme ja vandenõusid täis!” Võib-olla teen ma hoopis oma MTÜ ja pakun alternatiivset sünnitusabi… Mis te arvate, kui paljud minu juurde tuleksid? Tahan väga loota, et mitte keegi! Miks me siis arvame, et teraapiaraamatud, terapeutidest tuttavad, isiklikud kogemused ja lühikursused teevad kellestki pädeva toetaja?
Tuleviku osas näen tõenäolisena, et aina enam läheb hinda see, kuidas terapeut inimesega suhestub - empaatia, hoolivus ja heatahtlikkus. Neid omadusi ei saa asendada ükski teadmiste või tehnoloogia areng. Teraapiakultuuri keelele on ligipääs igaühel ja tugev haridus annab abistajatele juurde palju mõtteavarust ning võimekust vältida suuri prohmakaid, kuid inimlike kvaliteetide pakkumist (neid, millest on puudu katkiste inimsuhetega ühiskonnas ja mida teraapiaruumi tasandama tullakse) õpitakse pigem läbi elukogemuste ja iseenda tundmise. Inimene, kes ennast ei tunne, võib olla teise toetamisel ebakindel, liigselt õpetav või ülemuslikku positsiooni võttev. Siinkohad on noored heaks eeskujuks: juba praegu teevad nad selgeks, et taolise suhtumisega nemad ei lepi. Oma teadlikkuses mõistavad nad piisavalt selleks, et mitte teha koostööd vanakooli stiilis “targutavate” ja “tänitavate” “kõiketeadvate” “tädikestega”. Õige kah: mida on ühiskonnas toimimise kohta öelda inimesel, kelle enda maneeridest tungib esile kõik muu kui oskuslik suhestumine maailmaga?
Kuigi ma ei arva, et mul oleksid erilised teadmised sellest, milline on ideaalne terapeut, tahan omakorda panna terapeutidele hingele, et võtke rohkem aega enda isiklike inimsuhete hoidmiseks. Kui meil pole isiklikke ühendusi, on osa meist teisi toetades silmakirjalik. Ärge unustage võtta vajalikku refleksiooniaega ja leidke võimalusi, et olla koos iseenda mõtetega. Ma ei usalda terapeuti, kes ei tunne iseennast ega võta aega iseenda tundmiseks! Väljaõpe, täiendkoolitused, podcastid ja raamatud on head, kuid info ülekülluses ei puhka aju piisavalt, mis pärsib loomingulist ja nõtket mõtteviisi, mida iga terapeut kindlasti vajab (julgen siinkohal soovitada Leonard Mlodinow’ raamatut “Nõtkelt: paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul”). Info meie ümbert ei kao kusagile ja kõigi teooriatega ei jõua meist keegi kursis olla, seega tasub aeg-ajalt meelde tuletada põhimõtet “vähem on rohkem”. Vähem infopõhist terapeuti võib tulemuseks anda palju rohkem abivajajale häälestunud terapeudi.
MILLISEID VÕTMEID VÕIB PAKKUDA KRISTLUS?
Tean, et osa inimesi lõpetavad siin lugemise. Hakkab üks ajupesu pihta, eks? Räägin sellest, kuidas üks ajupesu teisega vahetada? Jätan siinkohal lugejale täiesti vaba õiguse mõelda, mida iganes ta ise oma ajuseoste pealt mõelda soovib.
Esmalt soovin esile tuua kainestava fakti, et minevikuta on keeruline mõista olevikku ja tulevikku ning tänane teraapiakultuur on ehitunud lääne ühiskonda, mis on välja kasvanud kristlikust maailmakäsitlusest. Tänased inimesi toetavad teadmised ja süsteemid on oma arengulistelt algetelt põimunud aastasadade pikkuse kristliku kiriku teenimis- ja hoolitustööga. Kristlikul eetikal ja moraalinormidel on olnud selles oluline osa.
Üsna mõtiskluse alguses mainisin, et kirik on omaks võtnud teraapiakultuuri keele. Kurvastuseks peab nentima, et teraapiakultuur on hüljanud mitmed olulised piirid ja mõisted, mis kristlikus maailmas on aastasadade jooksul mänginud olulist rolli inimsuhete hoidmisel ja mis võiksid pakkuda toetust ka terapiseerunud keeleruumis. Pange tähele, ma ei räägi praegu isegi usust, vaid keelest! (Ehkki kristlased teavad päris hästi, et sõnad ei ole kunagi lihtsalt sõnad…) Diagnoositeadlikkuse, tunnete nimetamise oskuse ja ennast jõustava sõnavara kasutamise kõrval võib olla kätte jõudnud aeg, kus taaselustada koht sellistele sõnadele nagu “arm”, "andestus", “halastus”, "tasadus", “ligimene”, “alandlikkus”, “teiste teenimine” ja miks ka mitte “pühadus”. Hea meel on, et nii teraapiamaailm kui uusvaimsus on mõlemad kristliku maailmaga vähemalt selles ühte meelt, et üks võimsamaid sõnu on “tänulikkus”.
Ma ei ole katoliiklane, kuid lugesin paavst Franciscuse mõtteteri. Usun, et kogu eelneva tekstiga sobivad hästi edasimõtlemiseks viis järgnevat mõtet:
* “Alandlikkus ei tähenda sõnagi lausumata silmad maas ringi käimist. Mõnikord suudab ja söandab just see, kes on isekusest vaba, leebelt vastanduda, õigust nõuda või nõrgemaid võimukamate eest kaitsta”.
* “Kui sa ei suuda mingil määralgi alandust taluda ega end ohvriks tuua, siis pole sinus alandlikkust ja sa ei ole pühaduse teel.”
* “Pole hea, kui vaatame teiste peale ülalt alla nagu südametud kohtumõistjad, pidades neid väärtusetuiks ning soovides neile pidevalt õpetust jagada. See on üks peen vägivalla vorm.”
* “On olemas selliseid ahistavaid käitumisviise, mis, ehkki nad võivad näida igati elegantsed ja vastuvõetavad ja isegi vaimsed, põhjustavad teiste enesehinnangule suurt kahju.”
* “Õndsad on tasased - need on karmid sõnad maailmas, mis algusest peale on olnud vaenulik paik, kus iga nurga taga varitseb vaenlane, kus üksteist pidevalt põlatakse küll mõtteviiside, tavade ja isegi keelekasutuse või riietuse pärast.”
(Paavst Franciscus 2018)
Kui keegi tahab kristliku mõttemaailma jõustavate kohtadeni jõuda, siis ma ei soovita oma pilku tõsta inimestele. Liiga kaua on kristlust võrdsustatud inimeste tegudega. Inimeste puhul hakkavad aga alati silma need, kes on äärmuslikud ja pigem negatiivselt võimendatud käitumised. Inimesed pole kunagi täiuslikud ja kristlus ei õpeta meile, et keegi saaks end arendada täiuslikkuseni.
Paraku ei saa me unustada, et tänane kristlik kogudus on sama harali ja häguseks tõmmatud kui teraapiamaailm. Te võite leida inimeste suhtumistes, käitumistes ja arusaamades kõige uskumatuimaid asju, ilmsete rumalusteni välja… Ometi tahan öelda, et Jumalat armastavate inimeste seast võib leida ühtlasi maailma kõige hoolivamaid ja armastavamaid inimesi, kes on ära tundnud tõelise ligimesearmastuse ja kelle endi inimsuhted on võimalikult korras. Tihti on nad kõige armsamad kirikute “emakesed” ja “isakesed”. (Oh, kui väga ma olen hakanud unistama ise selle suunas liikumisest!)
Igatahes: kristlikke väärtusi ei soovita ma otsima minna inimestest. Samuti ei soovita ma seda õppima minna raamatu meetodil Piibli lugemisest (lihtsalt uskumatud on need, kes räägivad, et teavad kristlusest kõike, kuna on Piibli läbi lugenud). Kristluse tõelised saladused avalduvad minu jaoks armuõpetuses ja usus, mis on üles ehitatud Jeesuse õpetuses “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (LK 10:27; Piibel 1997. Vt ka Mt 37-39, Mk 12:30-31) Sellist usku ja armastust õpitakse kogu elu ning - nii nagu teraapiakultuuris - ei piisa seal sõnavara huupi kasutamisest. Kuid üht ma ütlen: Piibel õpetab juba algnarratiivist alates meile kollektiivset vastutust ega õigusta seda, kui inimesed hülgavad mingit laadi vastutuse.
Kui kirikust tundub siiski liig armastust otsida, soovitan pöörduda klassikalise kirjanduse ja kunsti poole (mitte filmide!). Jah, ka nendes on peidus palju kristliku kultuuri osiseid, kuid jällegi: me ei saa eraldada end sellest, kust oleme välja kasvanud.. Varasemates ajaperioodides on paljugi, mida ei saa tänasesse konteksti üle kanda, kuid need näitavad elu üldiselt oluliselt laiema ja keerukama inimsuhete koguna kui tänase päeva lihtsustatud teraapiakeelega maailmas, mis - tuleb välja -, on oma piirituses tegelikult keeruline ja hoomamatu. Varasemates tekstides peitub palju, mis aitab mõista tänast hoomamatust ja seda omaks võttes paremini orienteeruda.
Ma arvan, et teraapiakultuuril on siin veel midagi, mida kristluselt õppida - need on ajaloolised õppetunnid sellest, kuidas aegade jooksul on nii mõnigi kristlik vool “välja surnud” ja lõpuks on selle äärmused üle kantud kogu kristluse üldnarratiivile, mistõttu on kohati kogu kristlust hakatud pidama põlatuks ja väiklaseks. Kui ei õpita piisavalt vara eristama liikumise äärmusi, mis lõhuvad inimlikke ühendusi, sülitab arenev keskkond varem või hiljem nende samade äärmuste tõttu välja ka kaasaegse uusvaimsusega põimunud teraapiakultuuri. Leitakse uued viisid ja uus sõnavara, kuigi praegune on tundunud ju ometigi nii uuenduslikuna ja maailmapäästvana, et see peab kindlasti püsima jääma…
Koguja ütleb selliste näidete kohta sobivalt Piiblis: “Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.” (Kg 1:9-11; Piibel 1997)
POSITIIVSEMA NOODIGA LÕPETADES
Ütlesin oma pika essee alguses, et ma ei tegele iseenda jalgealuse õõnestamisega. Ma ei soovi tõmmata peale vett teraapiamaailmale, vaid tõmmata tähelepanu sellele, et me peame tegelema hakkama äärmustega. Võib-olla peame selle jaoks õppima ajaloost ja võib-olla peame selle jaoks hakkama uuesti õppima elementaarseid kontakti loomise ja suhtlemisoskuseid.
Ma ei taha lõpetada noodiga, mis unustab teraapiakultuuri positiivse poole ja potentsiaalsed kasvukohad. Kui inimesed õpivad teraapiakultuuri keelt oskuslikumalt kasutama, on selles peidus tohutu ressurss ühiskonna muutmiseks. Pole olemas paremat varianti, kui see, et pered ja sõbrad hakkavad mõjuma üksteisele jõustamise ja toetuse allikana. Kogukonnad, mis suudavad ise pakkuda tuge ja hoolivust, on parem variant, kui süsteem, mis ägab ülekoormatuse ja pädevate töötajate puuduse all. Mind isegi ei hirmutaks, kui selle tagajärjel kaoks mõne põlvkonnaga ära terapeutilise ameti vajadus. See tähendab aga, et tarvis on aega ja kannatlikkust, kuna muutused ühiskonnas ei toimu üleöö.
Rääkides tänasest teraapiamaailmast, näen ühe hea nähtusena seda, et meil on grupid, kus kogunevad ühisosaga inimesed, näiteks ATH, depressiooni või suitsiidi tõttu lähedase kaotanud inimesed. Kogemuslik tugi (kaasa arvatud kogemusnõustamine) saab anda palju juurde selleks, et inimesed taastaksid oma jõu ja õpiksid edasi liikuma. Kuid sellised kohtumised ei tohiks jääda probleemi sisse peitumise kohaks, ainumaailmaks ega panna inimesi mugavduma ainult teatud tüüpi inimestega suhtlemisega. Kui endast erinevate inimestega suhestumine on kogemuslike gruppide järel jätkuvalt keeruline, võivad järgmise sammuna abiks saada ka avatumad grupiteraapiad, mis ei keskendu ühele kindlale alusprobleemile. Nähes nende südametesse, kellega me tavaliselt koos aega ei veeda (esmapilgul ehk ei soovigi aega veeta), areneb meie maailmapilt ja me võime avastada nii mõnegi positiivse üllatuse. Erinevustega tuleb õppida koos elama, kuid ükski erinevus ei peaks saama rõhutatuks ja eelistatuks. Individualismist küllastunud maailmas näen just grupiteraapiates väga kõrget potentsiaali.
Teraapiakultuuri tõelised kasutegurid on juba aastaid ilmnenud hariduses ja lastekasvatuses. Kuigi vanemad on suuremas kohtumõistmise ohus kui eales varem, on nad ka emotsionaalselt intelligentsemad kui kunagi varem. Tõenäoliselt elaksime teraapiakultuurita siiani maailmas, kus üks vanemlikke valitsevaid põhimõtteid on: “Kui sa nutmist ei lõpeta, annan ma sulle tõelise põhjuse nutmiseks!”
Teraapiakultuur on tulnud, et jääda. Iseküsimus on selles, kas jääda alles praegusel kujul, pisikeste ajalooliste fragmentidena või millegi täiesti uue arenemiseks (kaldun pigem viimase suunas). Milline iganes saab olema selle edasine areng, ei pääse teraapiakultuur üle ega ümber sellest, et infoajastul pole selle tugevuseks mitte teadmised, vaid nende oskuslik rakendamine, mis minu silmis realiseerub tõeliselt vaid inimlikke ühenduspunkte loovates kvaliteetides.
—
Olen mitmel põhjusel keelustanud oma posituste kommenteerimise võimaluse, kuid minuga võib ühendust võtta privaatsõnumite teel.
Minu postitused pole mõeldud asendamaks vaimse tervise abi ja individuaalset teraapiasuhet!
Märkused:
* Mike Papes’i artiklil puudub selge viide aastaarvule, kuigi võib eeldada, et tegemist on käesoleva aasta kirjutisega.
** Siinkohal vihjan Sabina Spielreinile, kelle aritklit “Hävitamine kui tekkimise põhjus” olen lugenud viimase aasta jooksul korduvalt.
Kasutatud kirjandus:
- Eramian, Laura; Mallory, Peter; Herbert, Morgan (originaal 2023) “Friendship, Intimacy, and the Contradictions of Therapy Culture” Cultural Sociology. Volume 18 Issue 4, December 2024 pages 507-527)
- Freeman, Daniel (2025). “Paranoia. Teekond ülima usaldamatuse ja ärevuse valdustesse” Triin Olvet ja kirjastus Argo
- Paavst Franciscus (2018). “Pühadus” Kirjastus Maarjamaa
- Papes, Mikke “Breaking Free from the Victim Mentality: The Hidden Cost of Modern Therapy Culture”
- Swidler A (2001) “Talk of Love: How Culture Matters” Chicago, IL: University of Chicago Press.
- WHC Service Bureau (2025). Therapy Culture: A Double-Edged Sword in America’s Mental Health Landscape. LinkedIn postitus
Pildistanud Marita Reismaa
