07/04/2026
Seekord tahan rääkida ühest ohtlikust nähtusest, mida Eesti teraapiamaastikuga seotult kohtan ja mis kahjustab terapeute ega tee head ka abivajajatele. Mul on aastate jooksul kogunenud kümneid ja kümneid teemasid, millest tahan kirjutada, kuna need kahjustavad kliente. Kindlasti teen seda, kui aega leian. Praegu aga tahan rääkida sellise ohtliku uskumuse vastu nagu "täiesti terve ideaalterapeut", kuna viimasel ajal olen taas märganud hoiakut, mis on kaugel adekvaatsest mõtlemisest.
Kas terapeut peab olema terve ja elama elu, mis on vaba probleemidest?
AMET EI VABASTA MEID INIMLIKEST KOGEMUSTEST
Ma olen 41-aastane, 24 aastat elanud kristlasena, pea 20 aastat tundnud erinevaid meedikuid ning varsti saab kümme aastat sellest, kui ma sisenesin maailma, kus õppisin tundma erinevaid terapeute ja terapeudiks õppijaid erinevatest koolkondadest. Tunnen erinevaid vaimse tervisega tegelejaid nii lähedase sõpruse tasandil, kollegiaalselt kui abivajaja ja abistajana.
Ma pole veel kunagi kohanud hingeraskusteta terapeuti. Ma pole kunagi kohanud ühegi füüsilise haiguse kogemuseta arsti. Ma pole kunagi tundnud patuta vaimulikku. Ma ei hakka rääkima sotsiaaltöötajatest, õpetajatest ja teistest abistajatest, sest ükski inimestega töötaja pole vähem inimene kui need, kellele nad oma teenuseid pakuvad. Kõigi nende puhul on asju, mis ei torka silma ja on asju, mida näeb ära ka eraelulisi fakte teadmata. Mida kauem oled töötanud vaimse tervise valdkonnas süvitsi uuriva meelega (mitte teinud ainult teadust, vaid uurinud inimest kui abivajajat), seda enam näed asju isegi piiratud info pealt. Ning, jah, loomulikult näed abistavates ametites ka neid, kelle puhul hoiad kahe käega peast kinni ja mõtled, et neil on kõrge potentsiaal inimesi tõeliselt kahjustada, kuid tavaliselt selliste silmnähtavalt ja karjuvalt düsfunktsionaalsete peale ei pöörita keegi isegi silmi, sest me oleme harjunud ütlema lihtsalt: “No ta ongi selline!” või teda salamisi seljataga kiruma. Ülejäänud inimeste puhul me teame, et neil on võib-olla oma mingid ähmased saladused lapsepõlvest, suhteprobleemid või mingid väiksed “kiiksud”, aga ega need ju takista, vaid teevad ta isegi paremaks töötajaks, eks ole?
Põnevaks läheb asi siis, kui tegemist on terapeutidega. Eriti nendega, kes ise kusagil sõna võtavad või muul moel on tähelepanu alla sattunud. Sellisel juhul on standardid kõrged isegi siis, kui ise pole selle inimesega kunagi kohtutud, rääkimata päevagi tema “kingades” elamisest…
KOGEMUSLIK TARKUS JA ÕPETLIKUD LOOD
Vaimselt ja emotsionaalselt intelligentsed inimesed arendavad elu jooksul aina kõrgema empaatiavõime. Kogemused, mis tulevad isiklikul tasandil ja millega kohtutakse teiste inimeste lugudes, avardavad mõistmist ja arusaamasid. Ajas saadakse aru, et elu pole mustvalge ja rigiidsed hoiakud lõhuvad nii nende omanikke kui teisi, kes neid ümbritsevad. Täiskasvanud inimeseks olemise juurde käib mõistmine, et me pole kõik ühesugused ja me ei saa ei enda ega kellegi teise mõtteid ja tundeid ja kogemusi ühelegi teisele inimesele otse üle kanda. Tõlkes läheb alati midagi kaduma…
Carl Gustav Jungi mõiste “haavatud tervendaja” iseloomustab hästi inimlikku tõde, et terapeudid, kes teisi “ravivad”, kannavad samal ajal oma haavu ja kannatusi. Tihti on parimad terapeudid need, kes suudavad oma kannatusi kasutada teiste inimeste kasuks. Jung teadis, mida ta rääkis, sest tema eraelu ei olnud ei eeskujulik ega ka täiesti kannatustevaba. Samal ajal oli tal tarkus ja teadmine, et isiklikud kogemused - ükskõik millise hingeravitseja isiklikud kogemused - on need, mis annavad mõistmist ja tööriistu, mida muul moel ei tule.
Mõtte sellest, kuidas meie kannatused meid vormivad ja võivad anda võime teisi ravida, leiame juba ammustest lugudest - näiteks põhineb “haavatud tervendaja” arhetüüp kreeka mütoloogiast tuntud Cheironile, kes suutis ravida teisi, kuid mitte iseennast. Kui vaatame Piibli ajalugu, siis leiame samuti, et suurimaid tegusid (ka teisi aidates) on tihti teinud need, kes kogesid ühtlasi oma inimlikku nõrkust. Kristliku narratiivi suurim tõde on samuti selles, et Jumal tuli maa peale inimesena, et kanda ära kannatus, mis vabastaks inimesed ja annaks neile seeläbi koha, kus terveneda - Jumala enda haavad, mis ainsana tulid puhtalt aluselt, on selleks, et meid tervendada ja vabastada rigiidse Seaduse alt.
Erinevaid kogemusi, teadmisi ja lugusid on me ümber palju ja ainult me ise määrame, mida nendest vastu võtame ja tarkuseks pöörame...
TERAPEUDI TÕHUSUSE OLULINE OSA ON ENESETEADLIKKUS
Täielikult terve ja isiklike probleemideta terapeut on kontseptsioonina midagi ohtlikumat kui müüdilaadne jutustus. Me räägime palju sellest, kuidas abivajajaid kaitsta, kuid erinevate eksihoiakute tõttu jäävad tihti kaitseta terapeudid ise, ehkki ka nende eludes on olukorrad, kus nad on kõigest inimesed ja vahel koguni abivajajad. Paljud terapeudid ei julge otsida abi, kuna kardavad võimalikke tagajärgi (jutud - mis ei pruugi olla professionaalse tooniga, vaid jäävad kuulujuttude tasandile - võivad hakata liikuma kasvõi teiste terapeutide seas). Need, kelle inimlikkus ilmneb, võivad karta avalikku häbiposti asetamist. Terapeut justkui ei tohi olla ise inimene, kes kogeb samasugust inimlikku piiratust oma elu ja selle löökide ees kui kõik teised. Kõige raskematel juhtudel hakatakse eluraskustega terapeudist eemale hoidma ja teraapiasuhet tühistama, kuna terapeudi või tema elu kohta on ilmnenud midagi, mis meie pildiga “ideaalinimesest” ei sobitu. Sellega võib kaasneda mitu ohtlikku tagajärge. Esmalt kannatab abivajaja ise, kes võiks saada enda kõrvale inimese, kes just oma valus on parasjagu mõistmise avaruse tipul. Teiseks kannatab terapeut, kes kogeb taasohvristamist ning karistust iseendaks olemise eest: tema elus on asjad niigi mingil moel rasked ja nüüd võetakse talt ära ka võimalus kasutada neid ande, mis talle on antud ning ühtlasi tuua lauale leib endale ja oma perekonnale. Ja neid otsuseid terapeudi “pädevuse” üle tema eluolukordades teevad inimesed, kelle enda eluolukorrad ja lahendused ei ole kaugeltki mitte ideaalsed… Enamasti on need otsustajad inimesed, kes on lugenud mõnd (vahel isegi päris mitut) populaarteaduslikku psühholoogiat või eneseabi käsitlevat raamatut ning arvavad, et on oma teadmistes väga kõrgele jõudnud…
Millistel juhtudel ei tohiks terapeut (vähemalt ajutiselt) töötada, kui tema enda elus on rasked olukorrad:
* kui teda süüdistatakse milleski kriminaalses, ammugi kui sellel süüdistusel on ka mingit alust;
* kui terapeut tunneb ära, et tema enda lugu hakkab liialt segunema kliendi looga, siis on see tema vastutus võtta aeg maha või soovitada abivajajale kedagi teist;
* kui terapeut elab tugevates eitustes (teadupoolest on üks suuremaid eituse vorme erinevad sõltuvused, kuhu võivad mahtuda nii alkoholi kuritarvitamine kui näiteks “töönarkomaania”);
* kui terapeudil on parasjagu akuutselt avalduvad vaimse tervise häired;
* kui terapeut kaotab eneseteadlikkuse ja soovi enda teemadega tegeleda.
Millistel juhtudel peaks klient loobuma terapeudist, kui ta teab tolle elus esinevat mingit raskuskohta? Esmalt arvan ma, et loobumisega ei peaks üldse kiirustama, küll aga on oluline oma muret terapeudile mainida. Kui terapeut asub kaitsesse, pisendab abivajaja muret tema pärast või saab pahaseks, siis see ei pruugi olla parasjagu hea koht koostöö jätkamiseks. Hea terapeut märkab siiski ära, et abivajaja mure ja küsimused ütlevad midagi abivajaja enda teemade kohta. Kui aga abivajaja ei suuda üldse lõpetada abistaja pärast muretsemist ja kipub seeläbi juhirolli endale kaaperdama või kui tema usaldus on täielikult kadunud, tuleb ühiselt kaaluda kasvõi ajutist toetava suhte katkestamist.
Mis on see, mis määrab ära, kas minevikuraskustega või praegustes eluraskustes terapeut võib oma tööd jätkata ja olla selles hea? Kõige peamisem on siin üks vastus - terapeudi eneseteadlikkus määrab, kas tema kogemus on takistus või tugi. Kui terapeut tunnistab enda probleemi ja on teadlik kohast, kus ta parasjagu seisab ning tegeleb oma teemadega, suudab ta suure tõenäosusega pakkuda tuge ka abivajajale ja olla mõnel juhul ehk isegi parim võimalik tugi sellele inimesele. Olen märganud, et head terapeudid võivad pööravata selgelt rasketes eluolukordades lausa eritähelepanu sellele, kuidas nad oma töö ja klientidega suhestuvad.
HOIDEV JA SISEMIST KASVU TOETAV RUUM LUUAKSE ÜHESKOOS
Ma usun, et ükski koolkond või ükski inimene, kes õpetab, et on olemas täielik tervenemine või ideaali leidmine maises elus, pole tõele kuigi lähedale jõudnud. Inimesena on võimalik aina edasi areneda ja edasi kasvada ning me kõik teeme seda erinevates kohtades, ehitades oma teekonda erinevate aluste peale. Kuna kellegi minevik pole identne teise inimese minevikuga, ei saa ka tema ehitatud tulevik olla kunagi identne teise inimesega. Me saame elada iga päeva paremaks iseendaks saades, kuid parem olemine ei ole kunagi sama, mis täiuslik olemine. Enamjaolt me endi puhul seda ka mõistame (isegi kui oleme tugevalt kantud perfektsionismist). Teiste inimeste puhul on asjad keerulisemad - mida suuremad ootused neile ja nende rollidele paneme, seda kitsamaks muudame selle, mida neile elus lubame… Kes meid seejuures lubajaks või kohtumõistjaks määras, jääb enamasti vastuseta…
Usun sellesse, et parim teraapiasuhe on alati kahesuunaline* - nii abistaja kui abivajaja annavad teineteisele midagi, ehkki tegevuses lähtutakse abivajaja vajadustest. Selles suhtes ei pea kaasas käima terapeudi lugu, kuid alati käib kaasas tema võimekus oma kogemustest (nii eraelus kui tööalaselt) õppida ja ammutada kaastunnet ning aukartust teiste inimeste kogemuse ees. Need on hetked, kus kohtuvad kaks inimest, kelle elu ei saa kunagi olla identne, kuid kelle vahel sünnivad hetked, mis sulatavad kokku vaimsed, hingelised ja intellektuaalsed teadmised ning annavad abivajajale tunde: “Ma olen nähtud, kuuldud ja oluline!”
----
Kasutasin meelega oma kirjutises üldiseid mõisteid nagu "terapeut" ja "abistaja", sest usun, et tegelikult laienevad need tähelepanekud väga erinevate koolkondade esindajatele
Loomulikult olen oma elus korduvalt põrkunud sellega, et mind ei peeta "piisavalt terveks". Väga tihti jäävad ka ähmaseks piirid, kuidas mõnes koolkonnas otsustatakse, kes on piisavalt "terve", et näiteks terapeudiks õppida.
* Hingehoidlikes nõustamissuhetes usun, et abistamissuhe hõlmab kolme osapoolt - abistaja-abivajaja-Jumal -, kuigi viimane ei pruugi nähtavalt/kuuldavalt ilmneda või teemana tõstatuda.
