Varjukuld OÜ

30/03/2026

Hiljuti küsis keegi minult: "Kuidas sa jõudsid endaga rahu tegemisele oma kehaga?"

Tundsin, et tahan seda minust välja voolanud vastust edasi jagada. Pühendan selle väikese kujutluspildi kõigile, kes on elu jooksul oma kehaga üht- või teistpidi ja vähemal või suuremal määral keerulises suhtes olnud. Või hoolinud kellestki, kes on. Ehk siis ilmselt kõigile.
Hääd lugemist!
....

Hei! :) Ma tükk aega ei teadnud, mida täpselt sulle vastata. Ega aus vastus on, et 100% rahu teinud ma polegi. Aga ma olen NII palju rohkem sõber iseenda ja oma kehaga, kui ma tiinekana iial olin.

Ja ma tunnen, et ma olen oma kehaga arenevas suhtes oma elu lõpuni. Ja seda on vabastav teada. Mul on vabadus mossis päevadeks ja vabadus rõõmuks. Ja mul on aega, et mõnikord oma kehaga nihkes olla ja siis jälle oma tee vabaduse ja rõõmu tundesse tagasi leida. Mul on iseendas ruumi kasvada ja areneda, igasugustes eri suundades.

Mul tuli praegu selle ütlusega "minu keha on minu kodu" seoses vaimupilt ja mõtted. Ja need vist on päris tabavad ja õiged mu jaoks. Kui ma kunagi ammu seda ütlust kuulsin, siis ma võtsin seda sellest vinklist, et see kodu-keha peaks siis ju eriti hästi viksitud ja korras olema ja neat and tidy ja võimalikult suurel määral ilma igasuguste võimalike kritiseeritavate külgedeta. Ja ma tundsin alati, et see ideaal on vähemal või rohkemal määral mu käeulatusest väljas.

Aga nüüd praegu uuesti sellele ütlusele mõeldes tuleb mulle hoopis selline pilt, et aga milline on minu jaoks tegelikult üks hästi armastatud ja hästi elatud kodu? Sellised kodud ei ole ju üldiselt üldse ajakirja klantspildid, kus ükski riideese kunagi kuskil ei vedele ja ühegi voodi all ei veere ükski tolmurull. :D Kui ma mõtlen hästi armastatud ja hubase ja hästi elatud kodu peale, siis tuleb pähe hoopis mõni Studio Ghibli maagiline majake või Harry Pottery Weaslyte Burrow või mõni hubane inglise vana country cottage.

Mõnikord tuleb vaim peale ja teed suurema kevadkoristuse ja küürid kõik ära ja organiseerid ja viskad hunniku vanu asju ära. Ja mõnikord tuleb mõni loominguline tuur peale ja siis on terve tuba täis loomingulist kaost ja värviplekke või kangatolmu või äraveerenud pärleid. Ja mõnikord otsustad midagi head kokata või hunniku moose keeta ja siis on terve kodu täis lõhnu ja auru ja musti nõusid ühes tegemisrõõmuga. Ja siis tuleb külla hulk sõpru või pere või käib kilkav lastekari toast üle ja selles on samaaegselt nii palju fantaasiat ja häid mälestusi ja lärmi ja segamini aetud asju ja kaost ja rõõmu. Ja aastate jooksul kulub siit natuke värvi ja sinna-tänna tekib mõni lohk ja täke. Jnejne. Ühesõnaga, ühes hästi elatud ja hästi armastatud ja mõnusas kodus eksisteerib kaos ja rõõm ja katkiminemine ja loomine ja naer ja hea uni ja segadus ja kevadkoristus ja erilisus ja igapäevasus kõik üheskoos ja kogu see krempel kulgeb omas voolamises ja fluxis. Ja see tundub mulle nagu üks väga soe ja aus ja elatav tõlgendus sellele keha-kodu ütlusele. :)
....

Kui keegi joonistaks sinu keha-kodust ühe tõeliselt elusa pildi, siis milline sinu pilt välja näeks?

Pai!

29/09/2025

𝐀𝐠𝐚 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐤𝐚𝐥𝐝𝐮𝐯𝐮𝐬 𝐭𝐞𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐚𝐬𝐣𝐮 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢 𝐥ü𝐤𝐚𝐭𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐠𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐬𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐬𝐚𝐛𝐨𝐭𝐚𝐚ž?

Sattusin täna õhtul kuulama huvitavat vestlust edasilükkamisest. Oli väga tervendav ja vabastav kuulamine. Tundsin, et soovin seda ka sinuga jagada.

Hääd vaatamist!

We treat procrastination like a personal failing. But what if it's a form of wisdom?→ Free mini-course to stop procrastinating: https://yt.artofaccomplishmen...

15/08/2025

𝐒𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐯ää𝐫𝐭 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐫𝐚𝐡𝐮

Täna tahan sulle rääkida julgusest. Julgusest välja öelda iseenda kõige haavatavamaid tõdesid. Ning sügavast vabaduse- ja rahutundest, mis sellele järgneb. Sõltumata sellest, millise vastuse väljaütlemine endaga kaasa toob.

Gümnaasiumis käies oli mul üks klassivend, kes mulle väga-väga meeldis. Ma ei olnud varem kellegi suhtes midagi sellist kogenud. Tahtsin nii väga, et ka mina talle samamoodi meeldiksin. Kuid mõte sellest, et võiksin oma õrnade tunnetega kuidagipidi “vahele jääda”, tundus nii alandav ja häbiväärne. Kartsin võrdselt nii potentsiaalset äratõukamist kui ka potentsiaalset päris tunnetega suhet. Armastus oli tollal minu jaoks midagi, mida ma ühelt poolt sügavalt ihkasin, teisalt kartsin kellegi ees niivõrd haavatav olemist nagu tuld.

Nii ma varjasingi oma tundeid kiivalt. Ma ei paljastanud neid isegi oma kõige parematele sõbrannadele väga pikka aega. Kuid seesugustel suurtel haavatavatel tõdedel on ummuksisse jäädes kalduvus muutuda lõpetamata asjadeks. Asjadeks, mis ikka ja jälle kuskilt kuklasopist välja mullitavad. Asjadeks, mis võivad eneselegi märkamata muutuda kurnavalt lohisevateks ankruteks. Asjadeks, millest emotsionaalselt lahti laskmine pole kerge isegi siis, kui loogiliselt tead, et neil sinu olevikus ja tulevikus enam kohta ei ole.

Olin juba aastaid mõelnud, et võiks selle julgustüki ära teha. Sellest talle kirjutada ja päriselt küsida, kuidas siis tollal asi oli. Aga kuigi muid julgustükke olin selleks ajaks juba aeg-ajalt teinud, tundus sellele konkreetsele hirmule otsa vaatamine midagi, millest mu jõud üle ei käinud. Õnneks sattus mu teele aga keegi, kes vallandas minus sügavalt pöördelise perioodi. See kogemus tõmbas minust mitmeid asju tervendamiseks ja transformeerimiseks pinnale. Nii juhtuski, et ühtäkki tundus ka sellele hirmule päriselt otsa vaatamine mitte ainult tehtav, aga tungivalt õige.

Otsus tehtud, lasin sellel üleöö settida. Siis aga istusin maha, kirjutasin kirja valmis ja saatsin selle klassivennale ära. Kirjutasin nii, et minu süda ja hing öelduga rahule jääks. Sõltumata sellest, kas vastus tuleb positiivne, negatiivne või sootuks tulemata jääb. Vastuse leidsin oma postkastist aga juba järgmisel hommikul. See oli tõeliselt armas, siiras ja hooliv. Tuli välja, et ka temas oli tollal teatud määral huvi. Kuid siiski mitte piisavalt. Nii nagu mu endagi kõhutunne sisimas ütles juba siis.

Kuigi vastus oli hea, siis mis seal salata, tundsin ka kurbust. Tollal minu jaoks nii oluline asi sai ühtäkki lõpu. Kuid selle väikese torke kõrval tundsin ka täiesti eufoorilist vabanemise tunnet. See oli kirjeldamatu, see tunne kui enam kui kümme aastat kuklas istunud peatükk ühtäkki päriselt sulguda sai.

Sellele julgusele järgnenud vabadusetundele olen ikka ja jälle tagasi vaadanud. Sellest kogemusest on saanud mulle Põhjanael – kogemus, tänu millele olen hiljem uusi julgeid samme astunud. Juhindudes põhimõttest otsuseid teha nii, et minu enda süda ja hing rahule jääksid. Et tegemata jäänud samm tulevikus mind kummitama ei jääks. Sõltumata sellest, milline saab olema vastus.

See samm on mulle kinkinud nii palju rahu minus endas. Ma päriselt ei kannagi seda peatükki endaga enam kaasas. Mu kuklas päriselt enam ei mullita. Mu südames ja hinges on päriselt rahu, vabadus, kergus. Tunnen sügavat tänu iga kord, kui mõtlen, et väljaütlemise asemel oleksin võinud seda tõde endaga siiani kaasas kanda. Et oleksin võinud seda vana pagasit endaga terve elu kaasa lohistama jääda.

On palju inimesi, kes veel surivoodil mõtlevad ühest või teisest asjast, et mis oleks olnud kui… Mõnikord on see asi suur – mõni sügav täitumata unistus, kogemata jäänud suhe, käimata jäänud elutrajektoor. Mõnikord on see asi palju pisem – miski, mis igapäevaselt ei häiri, aga ajas ikka ja jälle aeg-ajalt piniseb nagu tüütu putukas. Päris igat putukat pole vaja taga ajada, kuid neid ei tasu alahinnata. Ka krooniline kirbunakkus tekitab lõpuks aneemia.

Olgu see asi suur või väike, see puhas leht ja rahu sinu enda sees on seda NII-NII väärt. Isegi siis, kui tulemus on mõnikord pettumus või murtud süda.

Ma olen veendunud, et julge olemise kunst on oskus, mis teenib inimest igas eluvaldkonnas. Kuid – julge ei pea alati olema üksi. Kui tunned kutset millegagi iseendas tõtt vaadata, kuid see ka hirmutab sind, siis kirjuta mulle! Olen sulle hea meelega toetavaks teejuhiks.

Uute rändamisteni!
Sinu Liisa

foto: Birgit Varblane Portraits

05/08/2025

𝐌𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐡𝐞𝐚 𝐎𝐍𝐆𝐈 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯?

Ma nokitsen parasjagu kulisside taga mitme uue postitusega. Aga mul tuli juhtumisi ühe oma parima sõbrannaga jutuks perfektsionism ja sellega kaasnev sisemine (kohati lausa paaniline) surve, mida paljud loomingulised inimesed aeg-ajalt tunnevad. Kuid perfektsionism pole kaugeltki mitte ainult klassikaliselt loominguliste inimeste teema.

Paari aasta eest kirjutasin Inspiraatorite gruppi 10 nädalat järjest igal esmaspäeval ühe postituse. Üks nendest artiklitest oli juhtumisi perfektsionismi-teemaline. Sõbrannat kuulates meenuski mulle just see artikkel. Nii et oma uute postituste vahepalaks tahan sinuga täna jagada hoopis kirjutist arhiivist. Kamraadlikuks meeldetuletuseks nii sinule lugejana kui ka mulle endale.

…
(16. 𝘰𝘬𝘵𝘰𝘰𝘣𝘦𝘳 2023)

𝘚𝘦𝘦𝘬𝘰𝘳𝘥𝘴𝘦𝘬𝘴 𝘵𝘦𝘦𝘮𝘢𝘬𝘴 𝘷𝘢𝘭𝘪𝘴𝘪𝘯 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮𝘪 𝘷𝘴 𝘮𝘪𝘵𝘵𝘦-𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘦 𝘵𝘦𝘨𝘶𝘵𝘴𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦. 𝘈𝘶𝘴𝘢𝘭𝘵 ö𝘦𝘭𝘥𝘦𝘴 𝘵𝘶𝘭𝘪 𝘴𝘦𝘦 𝘱𝘰𝘴𝘵𝘪𝘵𝘶𝘴 𝘵𝘰𝘵𝘢𝘢𝘭𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘵𝘦𝘪𝘴𝘵𝘴𝘶𝘨𝘶𝘯𝘦, 𝘬𝘶𝘪 𝘮𝘢 𝘱𝘭𝘢𝘢𝘯𝘪𝘴𝘪𝘯. 𝘛𝘦𝘰𝘰𝘳𝘪𝘢 𝘵𝘢𝘴𝘦𝘮𝘦𝘭 õ𝘱𝘦𝘵𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘢𝘴𝘦𝘮𝘦𝘭 𝘦𝘴𝘪𝘵𝘢𝘯 𝘴𝘶𝘭𝘭𝘦 𝘵ä𝘯𝘢 𝘩𝘰𝘰𝘱𝘪𝘴 𝘰𝘮𝘢𝘦𝘯𝘥𝘢 𝘱𝘳𝘢𝘬𝘵𝘪𝘭𝘪𝘴𝘦 𝘩𝘢𝘳𝘫𝘶𝘵𝘶𝘴𝘦 𝘵𝘦𝘦𝘮𝘢𝘭 '𝘦𝘣𝘢𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘵𝘦𝘨𝘦𝘮𝘪𝘯𝘦'.

𝑴𝒊𝒔 𝒔𝒊𝒊𝒔, 𝒌𝒖𝒊 𝒑𝒊𝒊𝒔𝒂𝒗𝒂𝒍𝒕 𝒉𝒆𝒂 𝑶𝑵𝑮𝑰 𝒑𝒊𝒊𝒔𝒂𝒗𝒂𝒍𝒕 𝒉𝒆𝒂?

𝘒𝘪𝘳𝘫𝘶𝘵𝘢𝘴𝘪𝘯 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘱𝘰𝘴𝘵𝘪𝘵𝘶𝘴𝘵 𝘭õ𝘱𝘶𝘬𝘴 𝘬𝘰𝘭𝘮 𝘬𝘰𝘳𝘥𝘢 – 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴𝘵 𝘬𝘢 𝘩𝘪𝘭𝘪𝘯𝘦 𝘱𝘰𝘴𝘵𝘪𝘵𝘢𝘮𝘪𝘯𝘦. 𝘌𝘴𝘪𝘮𝘦𝘯𝘦 𝘷𝘦𝘳𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯 𝘰𝘭𝘪 𝘴𝘵𝘳𝘦𝘢𝘮-𝘰𝘧-𝘤𝘰𝘯𝘴𝘤𝘪𝘰𝘶𝘴𝘯𝘦𝘴𝘴 𝘵üü𝘱𝘪 𝘮õ𝘵𝘦𝘵𝘦 𝘫𝘢𝘥𝘢. 𝘛𝘦𝘪𝘴𝘦𝘴 𝘷𝘦𝘳𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯𝘪𝘴 𝘬𝘶𝘫𝘶𝘯𝘦𝘴 𝘯𝘦𝘪𝘴𝘵 𝘮õ𝘵𝘦𝘵𝘦𝘴𝘵 𝘵ä𝘪𝘦𝘮õõ𝘥𝘶𝘭𝘪𝘯𝘦 𝘦𝘴𝘴𝘦𝘦-𝘵üü𝘱𝘪 𝘢𝘳𝘵𝘪𝘬𝘬𝘦𝘭. 𝘕𝘪𝘯𝘨 𝘯üü𝘥 𝘰𝘭𝘦𝘯 𝘯𝘶𝘭𝘭𝘪𝘴𝘵 𝘬𝘪𝘳𝘫𝘶𝘵𝘢𝘮𝘢𝘴 𝘬𝘰𝘭𝘮𝘢𝘯𝘥𝘢𝘵 𝘷𝘦𝘳𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯𝘪. 𝘕𝘪𝘪 𝘦𝘵 𝘬𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘪𝘨𝘢𝘯𝘦𝘴 𝘴𝘦𝘦 𝘵𝘦𝘦𝘮𝘢 𝘴𝘪𝘯𝘥 𝘱𝘶𝘶𝘥𝘶𝘵𝘢𝘣, 𝘴𝘢 𝘦𝘪 𝘰𝘭𝘦 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴 𝘬𝘪𝘯𝘥𝘭𝘢𝘴𝘵𝘪 𝘮𝘪𝘵𝘵𝘦 ü𝘬𝘴𝘪.

𝘒𝘦𝘭𝘭 𝘰𝘯 𝘦𝘴𝘮𝘢𝘴𝘱ä𝘦𝘷𝘢 õ𝘩𝘵𝘶𝘭 20:54. 𝘔𝘶𝘭 𝘰𝘯 𝘬𝘪𝘶𝘴𝘢𝘵𝘶𝘴 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘭𝘦 𝘱𝘰𝘴𝘵𝘪𝘵𝘶𝘴𝘦-𝘱𝘳𝘰𝘫𝘦𝘬𝘵𝘪𝘭𝘦 𝘬ä𝘦𝘨𝘢 𝘭üü𝘢. 𝘗𝘳𝘰𝘮𝘰𝘦𝘴𝘮𝘢𝘴𝘱ä𝘦𝘷𝘢 𝘰𝘯 𝘫𝘶 𝘢𝘪𝘯𝘶𝘭𝘵 𝘱𝘢𝘢𝘳 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘪 𝘫ää𝘯𝘶𝘥. 𝘛𝘪𝘬𝘬-𝘵𝘰𝘬𝘬. 𝘔𝘪𝘴 𝘴𝘪𝘪𝘴, 𝘬𝘶𝘪 𝘭ä𝘩𝘦𝘬𝘴 𝘭𝘪𝘩𝘵𝘴𝘢𝘮𝘢 𝘷𝘢𝘴𝘵𝘶𝘱𝘢𝘯𝘶 𝘵𝘦𝘦𝘥, ü𝘵𝘭𝘦𝘬𝘴 𝘴𝘰𝘳𝘳𝘪, 𝘢𝘭𝘶𝘴𝘵𝘢𝘬𝘴 𝘫ä𝘳𝘨𝘮𝘪𝘴𝘦𝘭 𝘦𝘴𝘮𝘢𝘴𝘱ä𝘦𝘷𝘢𝘭 𝘶𝘶𝘦𝘴𝘵𝘪? 𝘝õ𝘪 𝘩𝘢𝘪𝘩𝘵𝘶𝘬𝘴 𝘭𝘪𝘩𝘵𝘴𝘢𝘭𝘵 𝘷𝘢𝘪𝘬𝘴𝘦𝘭𝘵 ä𝘳𝘢..?

𝘈𝘨𝘢 𝘦𝘪. 𝘔𝘢 𝘱ü𝘩𝘦𝘯𝘥𝘢𝘴𝘪𝘯 𝘦𝘯𝘯𝘢𝘴𝘵 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦𝘭𝘦𝘨𝘪, 𝘮𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘮𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘰𝘭𝘶𝘭𝘪𝘯𝘦. 𝘈𝘯𝘥𝘢 𝘪𝘴𝘦𝘦𝘯𝘥𝘢𝘴𝘵 𝘳𝘦𝘨𝘶𝘭𝘢𝘢𝘳𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘮𝘢𝘢𝘪𝘭𝘮𝘢 𝘯𝘢𝘵𝘶𝘬𝘦 𝘴𝘦𝘥𝘢, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘮𝘶𝘭 𝘰𝘯 𝘢𝘯𝘥𝘢 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘮𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘮𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘰𝘭𝘶𝘭𝘪𝘯𝘦 𝘢𝘯𝘥𝘢. 𝘚õ𝘭𝘵𝘶𝘮𝘢𝘵𝘢 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴𝘵, 𝘬𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘴𝘦𝘦 𝘮𝘢𝘢𝘯𝘥𝘶𝘣 𝘷õ𝘪 𝘦𝘪 𝘮𝘢𝘢𝘯𝘥𝘶. 𝘈𝘴𝘵𝘶𝘥𝘢 𝘮𝘪𝘯𝘶 𝘦𝘯𝘥𝘢 𝘩𝘪𝘯𝘨𝘦 𝘵𝘦𝘦𝘭 𝘳𝘦𝘢𝘢𝘭𝘴𝘦𝘪𝘥 𝘴𝘢𝘮𝘮𝘦, 𝘪𝘴𝘦𝘨𝘪 𝘬𝘶𝘪 𝘯𝘦𝘦𝘥 𝘰𝘯 𝘷ä𝘪𝘬𝘦𝘴𝘦𝘥 𝘫𝘢 𝘦𝘣𝘢𝘭𝘦𝘷𝘢𝘥 𝘫𝘢 𝘦𝘪 𝘬𝘶𝘬𝘶 𝘢𝘭𝘢𝘵𝘪 𝘷ä𝘭𝘫𝘢 𝘯𝘪𝘪 𝘯𝘢𝘨𝘶 𝘵𝘢𝘩𝘵𝘴𝘪𝘯. 𝘕𝘢𝘨𝘶 𝘵ä𝘯𝘢. 𝘔𝘢 𝘰𝘵𝘴𝘶𝘴𝘵𝘢𝘴𝘪𝘯 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘱𝘳𝘰𝘵𝘴𝘦𝘴𝘴𝘪 𝘶𝘴𝘢𝘭𝘥𝘢𝘥𝘢.

𝘔𝘪𝘴 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘯𝘦𝘦𝘥 𝘮õ𝘵𝘵𝘦𝘥, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘴𝘪𝘯𝘶𝘨𝘢 𝘵ä𝘯𝘢 𝘴𝘦𝘭 𝘵𝘦𝘦𝘮𝘢𝘭 𝘫𝘢𝘨𝘢𝘥𝘢 𝘴𝘰𝘰𝘷𝘪𝘯? 𝘔𝘪𝘴 𝘰𝘯 see 𝘮õ𝘵𝘦, 𝘮𝘪𝘴 𝘮𝘪𝘯𝘥 𝘦𝘯𝘯𝘢𝘴𝘵 𝘱𝘳𝘢𝘦𝘨𝘶 𝘢𝘪𝘵𝘢𝘬𝘴?

𝑷𝒊𝒊𝒔𝒂𝒗𝒂𝒍𝒕 𝒉𝒆𝒂 𝒐𝒏 𝒑𝒊𝒊𝒔𝒂𝒗𝒂𝒍𝒕 𝒉𝒆𝒂.

𝘔𝘢 𝘦𝘪 𝘬𝘶𝘫𝘶𝘵𝘢 𝘦𝘵𝘵𝘦, 𝘬𝘶𝘪 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘦 𝘮𝘢 𝘰𝘮𝘢 𝘦𝘭𝘶 𝘫𝘰𝘰𝘬𝘴𝘶𝘭 𝘰𝘭𝘦𝘯 𝘵ä𝘪𝘵𝘯𝘶𝘥, 𝘱üü𝘥𝘦𝘴 ü𝘩𝘵𝘦 𝘷õ𝘪 𝘵𝘦𝘪𝘴𝘵 𝘬𝘪𝘳𝘫𝘢𝘵ü𝘬𝘬𝘪 𝘪𝘥𝘦𝘢𝘢𝘭𝘴𝘦𝘬𝘴 𝘴𝘢𝘢𝘥𝘢. 𝘕𝘦𝘪𝘥 õ𝘩𝘵𝘶𝘪𝘥 𝘨ü𝘮𝘯𝘢𝘢𝘴𝘪𝘶𝘮𝘪𝘴 𝘷õ𝘪 ü𝘭𝘪𝘬𝘰𝘰𝘭𝘪𝘴, 𝘷𝘢𝘩𝘵𝘪𝘥𝘦𝘴 𝘵õ𝘵𝘵 𝘰𝘮𝘢 𝘢𝘳𝘷𝘶𝘵𝘪𝘨𝘢 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘬𝘪𝘳𝘫𝘶𝘵𝘪𝘴𝘵𝘦𝘨𝘢, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦𝘴𝘵 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶𝘴𝘪𝘥 𝘮𝘢 𝘦𝘯𝘢𝘮 𝘦𝘪 𝘮ä𝘭𝘦𝘵𝘢𝘨𝘪.

𝘔𝘶𝘭 𝘰𝘭𝘪 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦 𝘱𝘰𝘴𝘵𝘪𝘵𝘶𝘴𝘦 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘷𝘢𝘭𝘮𝘪𝘴 𝘮õ𝘦𝘭𝘥𝘶𝘥 𝘬𝘰𝘭𝘮𝘦𝘰𝘴𝘢𝘭𝘪𝘴𝘦 𝘴𝘪𝘴𝘶𝘨𝘢 𝘴𝘵𝘳𝘶𝘬𝘵𝘶𝘶𝘳. 𝘛𝘢𝘩𝘵𝘴𝘪𝘯 𝘳ää𝘬𝘪𝘥𝘢 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘬𝘶𝘪 𝘬𝘢𝘪𝘵𝘴𝘦𝘮𝘦𝘩𝘩𝘢𝘯𝘪𝘴𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘭ä𝘣𝘪𝘬𝘶𝘬𝘬𝘶𝘮𝘪𝘴𝘵𝘦 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘯𝘦𝘯𝘥𝘦𝘨𝘢 𝘬𝘢𝘢𝘴𝘯𝘦𝘷𝘢𝘵𝘦 𝘦𝘣𝘢𝘮𝘦𝘦𝘭𝘥𝘪𝘷𝘢𝘵𝘦 𝘫𝘢 𝘷𝘢𝘭𝘶𝘴𝘢𝘵𝘦 𝘵𝘢𝘨𝘢𝘫ä𝘳𝘨𝘦𝘥𝘦, 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘮𝘶𝘴𝘵𝘦 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘦𝘮𝘰𝘵𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯𝘪𝘥𝘦 𝘷𝘢𝘴𝘵𝘶. 𝘛𝘢𝘩𝘵𝘴𝘪𝘯 𝘳ää𝘬𝘪𝘥𝘢 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘫𝘢 ü𝘭𝘪𝘬õ𝘳𝘨𝘦𝘵𝘦𝘴𝘵 𝘴𝘵𝘢𝘯𝘥𝘢𝘳𝘥𝘪𝘵𝘦𝘴𝘵, 𝘮𝘪𝘴 𝘷õ𝘪𝘷𝘢𝘥 𝘰𝘭𝘭𝘢 𝘯𝘪𝘪 𝘭𝘰𝘰𝘮𝘶𝘭𝘪𝘬𝘶 𝘢𝘮𝘣𝘪𝘵𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯𝘪 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘴𝘪𝘪𝘳𝘢 𝘦𝘯𝘦𝘴𝘦𝘢𝘳𝘦𝘯𝘨𝘶𝘵𝘶𝘯𝘨𝘪 𝘪𝘭𝘮𝘪𝘯𝘨𝘶𝘵𝘦𝘬𝘴 𝘬𝘶𝘪 𝘬𝘢 𝘪𝘴𝘦𝘦𝘯𝘥𝘢 𝘷𝘢𝘴𝘵𝘶 𝘱öö𝘳𝘢𝘵𝘶𝘥 𝘢𝘨𝘳𝘦𝘴𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯. 𝘛𝘢𝘩𝘵𝘴𝘪𝘯 𝘳ää𝘬𝘪𝘥𝘢 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘬𝘶𝘪 𝘢𝘭𝘢𝘵𝘦𝘢𝘥𝘭𝘪𝘬𝘶𝘴𝘵 𝘵𝘦𝘨𝘶𝘵𝘴𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘷ä𝘭𝘵𝘪𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘷𝘪𝘪𝘴𝘪𝘴𝘵 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘮ä𝘳𝘬𝘢𝘮𝘢𝘵𝘶 𝘳𝘪𝘴𝘬𝘪𝘷𝘢𝘣𝘢 𝘮𝘶𝘨𝘢𝘷𝘶𝘴𝘴𝘵𝘰𝘰𝘯𝘪 𝘵𝘦𝘬𝘬𝘪𝘮𝘪𝘴𝘦𝘴𝘵. 𝘔𝘶𝘭 𝘰𝘯 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 ö𝘦𝘭𝘥𝘢 𝘬õ𝘪𝘨𝘪 𝘯𝘦𝘯𝘥𝘦 𝘬𝘰𝘭𝘮𝘦 𝘵𝘦𝘦𝘮𝘢-𝘢𝘴𝘦𝘵𝘶𝘴𝘦 𝘬𝘰𝘩𝘵𝘢 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘷𝘦𝘦𝘭 𝘳𝘰𝘩𝘬𝘦𝘮𝘨𝘪. 𝘒𝘶𝘪𝘥 𝘱𝘳𝘢𝘦𝘨𝘶 𝘦𝘪 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶 ü𝘬𝘴𝘬𝘪 𝘯𝘦𝘪𝘴𝘵 𝘴𝘦𝘦, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘴𝘶𝘭𝘭𝘦 𝘵𝘦𝘨𝘦𝘭𝘪𝘬𝘶𝘭𝘵 ö𝘦𝘭𝘥𝘢 𝘵𝘢𝘩𝘢𝘯.

𝘔𝘢 𝘰𝘭𝘦𝘯 29 𝘢𝘢𝘴𝘵𝘢𝘵 𝘯𝘰𝘰𝘳. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘰𝘮𝘢 𝘭ü𝘩𝘪𝘬𝘦𝘴𝘦 𝘦𝘭𝘶 𝘫𝘰𝘰𝘬𝘴𝘶𝘭 ü𝘩𝘵-𝘵𝘦𝘪𝘴𝘵 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘯𝘪𝘯𝘨 ü𝘩𝘦𝘴𝘵-𝘵𝘦𝘪𝘴𝘦𝘴𝘵 𝘬𝘢 𝘷ä𝘭𝘫𝘢 𝘵𝘶𝘭𝘯𝘶𝘥. 𝘔𝘶𝘭 𝘰𝘯 𝘰𝘭𝘯𝘶𝘥 𝘷ä𝘨𝘢 𝘮𝘢𝘥𝘢𝘭𝘢𝘪𝘥 𝘢𝘦𝘨𝘶. 𝘈𝘦𝘨𝘶, 𝘮𝘪𝘭 𝘰𝘭𝘦𝘯 𝘵õ𝘴𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘬𝘢𝘩𝘦𝘭𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴, 𝘬𝘢𝘴 𝘦𝘭𝘶𝘴 𝘰𝘭𝘦𝘮𝘪𝘯𝘦 𝘰𝘯 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘷ää𝘳𝘵. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘢𝘨𝘰𝘰𝘯𝘪𝘢𝘵, 𝘮𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘵𝘶𝘯𝘯𝘦, 𝘬𝘶𝘪 𝘬õ𝘪𝘬 𝘮𝘶 𝘶𝘯𝘪𝘴𝘵𝘶𝘴𝘦𝘥 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶𝘷𝘢𝘥 𝘰𝘭𝘦𝘷𝘢𝘵 𝘣𝘢𝘳𝘫ää𝘳𝘪 𝘵𝘢𝘨𝘢, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦 ü𝘭𝘦 𝘮𝘢 𝘬𝘰𝘯𝘵𝘳𝘰𝘭𝘭𝘪 𝘦𝘪 𝘵𝘶𝘯𝘯𝘦. 𝘒𝘶𝘪 𝘢𝘴𝘫𝘢𝘥𝘦 𝘱ä𝘳𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘱𝘢𝘳𝘦𝘮𝘢𝘬𝘴 𝘮𝘶𝘶𝘵𝘶𝘮𝘪𝘯𝘦 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶𝘣 𝘯𝘪𝘪 𝘭𝘰𝘰𝘵𝘶𝘴𝘦𝘵𝘶. 𝘒𝘶𝘪 𝘮õ𝘵𝘦 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴𝘵, 𝘦𝘵 𝘷õ𝘪𝘬𝘴𝘪𝘯 𝘴𝘢𝘢𝘷𝘶𝘵𝘢𝘥𝘢 𝘷õ𝘪 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘥𝘢 𝘢𝘴𝘫𝘶, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘱ä𝘳𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘵𝘢𝘩𝘢𝘯, 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶𝘣 𝘳𝘰𝘩𝘬𝘦𝘮 𝘴𝘢𝘥𝘪𝘴𝘵𝘭𝘪𝘬𝘶 𝘶𝘯𝘪𝘷𝘦𝘳𝘴𝘶𝘮𝘪 𝘯𝘢𝘭𝘫𝘢𝘯𝘢 𝘬𝘶𝘪 𝘳𝘦𝘢𝘢𝘭𝘴𝘦 𝘷õ𝘪𝘮𝘢𝘭𝘶𝘴𝘦𝘯𝘢.

𝘒𝘶𝘪𝘥 𝘮𝘢 𝘰𝘭𝘦𝘯 𝘬𝘢 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘴ü𝘨𝘢𝘷𝘢𝘵 𝘳õõ𝘮𝘶. 𝘚𝘦𝘭𝘭𝘪𝘴𝘵, 𝘮𝘪𝘴 𝘱𝘢𝘯𝘦𝘣 𝘳𝘪𝘯𝘯𝘢 𝘱𝘢𝘪𝘴𝘶𝘮𝘢 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘴𝘶𝘯𝘯𝘪𝘣 𝘯𝘢𝘦𝘳𝘢𝘵𝘶𝘴𝘦 𝘷ä𝘨𝘪𝘴𝘪 𝘯ä𝘰𝘭𝘦 𝘪𝘴𝘦𝘨𝘪 𝘴𝘪𝘪𝘴, 𝘬𝘶𝘪 𝘴𝘦𝘦 𝘴𝘰𝘣𝘪𝘷 𝘦𝘪 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘪𝘴𝘵 𝘪𝘭𝘶, 𝘮𝘪𝘴 𝘱𝘢𝘯𝘦𝘣 𝘱𝘶𝘩𝘵𝘢𝘴𝘵 𝘶𝘴𝘬𝘶𝘮𝘢𝘵𝘶𝘴𝘦𝘴𝘵 𝘱𝘦𝘢𝘥 𝘳𝘢𝘱𝘶𝘵𝘢𝘮𝘢 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘵𝘦𝘬𝘪𝘵𝘢𝘣 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘦, 𝘦𝘵 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘪𝘴𝘦𝘪𝘥 𝘩𝘦𝘵𝘬𝘪 𝘦𝘪 𝘴𝘢𝘢 𝘫𝘶 𝘱ä𝘳𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘰𝘭𝘦𝘮𝘢𝘴 𝘰𝘭𝘭𝘢. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘦𝘥𝘢, 𝘬𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘢𝘴𝘫𝘢𝘰𝘭𝘶𝘥 𝘪𝘮𝘦𝘵𝘢𝘣𝘢𝘴𝘦𝘭 𝘬𝘰𝘮𝘣𝘦𝘭 𝘰𝘰𝘵𝘢𝘮𝘢𝘵𝘶𝘭𝘵 𝘫𝘶𝘴𝘵 𝘵ä𝘱𝘴𝘦𝘭𝘵 õ𝘪𝘨𝘦𝘴𝘵𝘪 𝘬𝘰𝘬𝘬𝘶 𝘭𝘢𝘯𝘨𝘦𝘷𝘢𝘥, 𝘦𝘵 𝘴𝘢𝘢𝘬𝘴 𝘫𝘶𝘩𝘵𝘶𝘥𝘢 𝘪𝘮𝘦𝘭𝘪𝘴𝘪 𝘢𝘴𝘫𝘶, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦𝘭 𝘰𝘯 𝘭𝘰𝘰𝘨𝘪𝘬𝘢𝘳𝘦𝘦𝘨𝘭𝘪𝘵𝘦𝘴𝘵 𝘴ü𝘨𝘢𝘷𝘢𝘭𝘵 𝘴𝘢𝘷𝘪. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘦𝘥𝘢, 𝘮𝘪𝘴 𝘵𝘶𝘯𝘯𝘦 𝘰𝘯 𝘴𝘢𝘢𝘥𝘢 𝘫ä𝘳𝘴𝘬𝘶 𝘴ü𝘨𝘢𝘷𝘢𝘭𝘵 𝘬ü𝘭𝘭𝘢𝘴𝘵𝘶𝘯𝘶𝘥 𝘮õ𝘯𝘦𝘴𝘵 𝘷𝘢𝘫𝘢𝘥𝘶𝘴𝘦𝘴𝘵, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦 𝘫ä𝘳𝘨𝘪 𝘵𝘦𝘳𝘷𝘦 𝘦𝘭𝘶 𝘫𝘢𝘯𝘶𝘯𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘰𝘭𝘦𝘯. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘴ü𝘨𝘢𝘷𝘢𝘵 𝘬𝘦𝘳𝘨𝘦𝘯𝘥𝘶𝘴𝘵 𝘮õ𝘪𝘴𝘵𝘦𝘵𝘶𝘥-𝘰𝘭𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘫𝘢 𝘬𝘶𝘶𝘭𝘶𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘩𝘦𝘵𝘬𝘦𝘥𝘦𝘴𝘵 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘬𝘪𝘯𝘬𝘪𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘢𝘮𝘢 𝘵𝘦𝘪𝘴𝘵𝘦𝘭𝘦. 𝘖𝘭𝘦𝘯 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘯𝘶𝘥 𝘴𝘪𝘪𝘳𝘢𝘴𝘵 𝘳õõ𝘮𝘶 𝘭𝘪𝘩𝘵𝘴𝘢𝘭𝘵 𝘦𝘭𝘶𝘴 𝘰𝘭𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦 ü𝘭𝘦.

𝘚𝘦𝘦 𝘢𝘯𝘯𝘢𝘣 𝘱𝘦𝘳𝘴𝘱𝘦𝘬𝘵𝘪𝘪𝘷𝘪.

𝘔𝘪𝘥𝘢 𝘮𝘢 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘵𝘢𝘩𝘢𝘯 𝘴𝘶𝘭𝘭𝘦 𝘱𝘳𝘢𝘦𝘨𝘶 𝘵𝘦𝘨𝘦𝘭𝘪𝘬𝘶𝘭𝘵 ö𝘦𝘭𝘥𝘢? 𝘔𝘢 𝘵𝘢𝘩𝘢𝘯 𝘴𝘶𝘭𝘭𝘦 ö𝘦𝘭𝘥𝘢, 𝘦𝘵 𝘦𝘭𝘶 𝘰𝘯 𝘦𝘭𝘢𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘷ää𝘳𝘵. 𝘒𝘰𝘨𝘦𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘷ää𝘳𝘵. 𝘛𝘦𝘨𝘶𝘵𝘴𝘦𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘷ää𝘳𝘵. 𝘒𝘭𝘪š𝘦𝘦, 𝘢𝘨𝘢 𝘵õ𝘴𝘪.

𝘒𝘶𝘪 𝘴𝘪𝘯𝘢 𝘫𝘶𝘩𝘵𝘶𝘥 𝘱𝘢𝘳𝘢𝘴𝘫𝘢𝘨𝘶 𝘰𝘭𝘦𝘮𝘢 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴 𝘵𝘶𝘮𝘦𝘥𝘢𝘴 𝘢𝘶𝘨𝘶𝘴, 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘮𝘢 𝘵𝘦𝘢𝘯, 𝘦𝘵 𝘴𝘦𝘦 𝘦𝘪 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶 𝘯𝘪𝘪. (𝘚𝘦𝘭𝘭𝘦𝘴 𝘰𝘭𝘶𝘬𝘰𝘳𝘳𝘢𝘴 𝘰𝘯 õ𝘪𝘨𝘦𝘮𝘢𝘬𝘴 𝘴𝘪𝘩𝘪𝘬𝘴 𝘮𝘪𝘵𝘵𝘦 ü𝘭𝘪𝘮 õ𝘯𝘯𝘦𝘵𝘶𝘯𝘯𝘦 𝘷𝘢𝘪𝘥 𝘭𝘪𝘩𝘵𝘭𝘢𝘣𝘢𝘯𝘦 𝘬𝘦𝘳𝘨𝘦𝘯𝘥𝘶𝘴. 𝘚𝘰𝘰𝘷𝘪𝘵𝘢𝘵𝘢𝘷𝘢𝘭𝘵 𝘷𝘪𝘪𝘴𝘪𝘭, 𝘮𝘪𝘴 𝘦𝘪 𝘬𝘢𝘩𝘫𝘶𝘴𝘵𝘢 𝘴𝘪𝘯𝘥. 𝘕𝘪𝘯𝘨 𝘰𝘮𝘢𝘴𝘵 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘮𝘶𝘴𝘦𝘴𝘵 𝘷õ𝘪𝘯 ö𝘦𝘭𝘥𝘢, 𝘦𝘵 𝘴𝘶𝘶𝘳𝘪𝘮𝘢𝘬𝘴 𝘬𝘦𝘳𝘨𝘦𝘯𝘥𝘶𝘴𝘦𝘬𝘴 𝘰𝘴𝘶𝘵𝘶𝘣 𝘵õ𝘦𝘯ä𝘰𝘭𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘴𝘪𝘯𝘶 𝘴𝘶𝘶𝘳𝘪𝘮𝘢𝘭𝘦 𝘷𝘢𝘭𝘶𝘭𝘦 𝘰𝘵𝘴𝘢 𝘷𝘢𝘢𝘵𝘢𝘮𝘪𝘯𝘦. 𝘈𝘣𝘪𝘨𝘢, 𝘬𝘶𝘪 𝘷𝘢𝘫𝘢. 𝘕𝘪𝘯𝘨 𝘦𝘵 𝘴𝘦𝘦 𝘦𝘪 𝘬ä𝘪 ü𝘭𝘦öö.)

𝘈𝘨𝘢 𝘮𝘢 𝘶𝘴𝘶𝘯, 𝘦𝘵 𝘰𝘯 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 𝘯𝘦𝘪𝘥, 𝘬𝘦𝘴 𝘰𝘯 𝘬𝘶𝘴𝘬𝘪𝘭 𝘮𝘶𝘨𝘢𝘷𝘢𝘴 𝘷𝘢𝘩𝘦𝘱𝘦𝘢𝘭𝘴𝘶𝘴𝘦𝘴. 𝘖𝘯 𝘯𝘪𝘪 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 𝘢𝘴𝘫𝘶, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦 𝘱ä𝘳𝘢𝘴𝘵 𝘮𝘦 𝘮𝘶𝘳𝘦𝘵𝘴𝘦𝘮𝘦, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦𝘭𝘦 𝘩ü𝘱𝘦𝘳𝘧𝘰𝘬𝘶𝘴𝘴𝘦𝘦𝘳𝘪𝘮𝘦, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘦𝘭𝘶𝘭𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘰𝘭𝘶𝘭𝘪𝘴𝘦𝘬𝘴 𝘱𝘦𝘢𝘮𝘦. 𝘕ü𝘢𝘯𝘴𝘪𝘥, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦 𝘰𝘭𝘦𝘮𝘢𝘴𝘰𝘭𝘶𝘨𝘪 𝘮õ𝘯𝘦 𝘢𝘢𝘴𝘵𝘢 𝘱ä𝘳𝘢𝘴𝘵 𝘦𝘯𝘢𝘮 𝘦𝘪 𝘮𝘦𝘦𝘯𝘶. 𝘑𝘶𝘴𝘵 𝘯𝘢𝘨𝘶 𝘮𝘶 𝘬𝘶𝘯𝘢𝘨𝘪𝘴𝘦𝘥 𝘬𝘰𝘰𝘭𝘪-𝘦𝘴𝘴𝘦𝘦𝘥, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦 𝘪𝘥𝘦𝘢𝘢𝘭𝘴𝘦 𝘬𝘪𝘳𝘫𝘶𝘵𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘯𝘪𝘮𝘦𝘭 𝘮𝘢 𝘯𝘪𝘪 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘦 𝘢𝘳𝘷𝘶𝘵𝘪 𝘦𝘦𝘴 𝘵ü𝘩𝘫𝘢 𝘪𝘴𝘵𝘶𝘴𝘪𝘯.

𝘕𝘦𝘦𝘥 𝘦𝘪 𝘰𝘭𝘦 𝘵ä𝘩𝘵𝘴𝘶𝘴𝘦𝘵𝘶𝘥 𝘯ü𝘢𝘯𝘴𝘪𝘥. Aga 𝘯𝘦𝘯𝘥𝘦𝘭𝘦 𝘯ü𝘢𝘯𝘴𝘴𝘪𝘥𝘦𝘭𝘦 𝘬𝘦𝘴𝘬𝘦𝘯𝘥𝘶𝘥𝘦𝘴 𝘷õ𝘪𝘣 𝘭𝘪𝘩𝘵𝘴𝘢𝘴𝘵𝘪 ä𝘳𝘢 𝘬𝘢𝘥𝘶𝘥𝘢 𝘴𝘦𝘦 𝘴𝘶𝘶𝘳𝘦𝘮 𝘱𝘪𝘭𝘵, 𝘮𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘵𝘦𝘨𝘦𝘭𝘪𝘬𝘶𝘭𝘵 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 𝘳𝘰𝘩𝘬𝘦𝘮 𝘰𝘭𝘶𝘭𝘪𝘯𝘦. 𝘚𝘦𝘦 𝘰𝘯 𝘴𝘦𝘦 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮𝘪 𝘩𝘪𝘯𝘥.

𝑴𝒊𝒔 𝒐𝒏 𝒔𝒆𝒆 𝑺𝒖𝒖𝒓𝒆𝒎 𝑷𝒊𝒍𝒕, 𝒎𝒊𝒍𝒍𝒆 𝒋ä𝒓𝒈𝒊 𝒔𝒊𝒏𝒖 𝒉𝒊𝒏𝒈 𝒋𝒂𝒏𝒖𝒏𝒆𝒃? 𝘚𝘦𝘦 𝘷𝘪𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯, 𝘮𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘫𝘶𝘴𝘵 𝘴𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘷ää𝘳𝘵 𝘱ä𝘳𝘪𝘴𝘦𝘭𝘵 𝘦𝘭𝘢𝘮𝘪𝘴𝘵 𝘫𝘢 𝘵𝘦𝘨𝘶𝘵𝘴𝘦𝘮𝘪𝘴𝘵.

𝘔𝘪𝘴 𝘴𝘪𝘪𝘴, 𝘬𝘶𝘪 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘦𝘵𝘦 𝘮𝘢𝘫𝘦𝘴𝘵𝘦𝘦𝘵𝘭𝘪𝘬𝘦 𝘴𝘢𝘮𝘮𝘶𝘥𝘦 𝘢𝘴𝘦𝘮𝘦𝘭 𝘰𝘯 𝘰𝘬𝘦𝘪 𝘬õ𝘯𝘥𝘪𝘥𝘢 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦 𝘱𝘪𝘭𝘥𝘪 𝘱𝘰𝘰𝘭𝘦 𝘷ä𝘪𝘬𝘦𝘴𝘵𝘦, 𝘦𝘣𝘢𝘭𝘦𝘷𝘢𝘵𝘦, 𝘷𝘪𝘨𝘢𝘴𝘵𝘦 𝘴𝘢𝘮𝘮𝘶𝘥𝘦𝘨𝘢? 𝘔𝘪𝘭𝘭𝘪𝘯𝘦 𝘰𝘭𝘦𝘬𝘴 ü𝘬𝘴 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘪𝘴𝘵𝘦𝘴𝘵 𝘷ä𝘪𝘬𝘦𝘴𝘵𝘦𝘴𝘵 𝘬õ𝘩𝘬𝘭𝘦𝘷𝘢𝘵𝘦𝘴𝘵 𝘴𝘢𝘮𝘮𝘶𝘥𝘦𝘴𝘵, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘴𝘢𝘢𝘬𝘴𝘪𝘥 𝘴𝘪𝘯𝘢 𝘫𝘶𝘣𝘢 𝘴𝘦𝘦 𝘯ä𝘥𝘢𝘭 𝘦𝘯𝘥𝘢 𝘚𝘶𝘶𝘳𝘦 𝘗𝘪𝘭𝘥𝘪 𝘯𝘪𝘮𝘦𝘭 𝘢𝘴𝘵𝘶𝘥𝘢?

𝘕𝘦𝘦𝘥 𝘰𝘯 𝘮𝘪𝘯𝘶 𝘦𝘣𝘢𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘦𝘥 𝘮õ𝘵𝘵𝘦𝘥 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘭 𝘵𝘦𝘦𝘮𝘢𝘭. 𝘔𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘴𝘪𝘯𝘶 𝘚𝘶𝘶𝘳 𝘗𝘪𝘭𝘵? 𝘒𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮 𝘵𝘢𝘬𝘪𝘴𝘵𝘢𝘣 𝘴𝘪𝘯𝘥 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦 𝘱𝘰𝘰𝘭𝘦 𝘭𝘪𝘪𝘬𝘶𝘮𝘢𝘴𝘵? 𝘔𝘪𝘴 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶𝘣 𝘫𝘶𝘴𝘵 𝘴𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘦𝘣𝘢𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘦 𝘵𝘦𝘨𝘶𝘵𝘴𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘮õ𝘵𝘵𝘦 𝘫𝘶𝘶𝘳𝘦𝘴 𝘬õ𝘪𝘨𝘦 𝘩𝘪𝘳𝘮𝘶𝘵𝘢𝘷𝘢𝘮 𝘷õ𝘪 𝘳𝘢𝘴𝘬𝘦𝘮? 𝘔𝘪𝘭𝘭𝘦 𝘦𝘦𝘴𝘵 𝘱𝘦𝘳𝘧𝘦𝘬𝘵𝘴𝘪𝘰𝘯𝘪𝘴𝘮 𝘴𝘪𝘯𝘥 𝘬𝘢𝘪𝘵𝘴𝘵𝘢 𝘱üü𝘢𝘣?
..

𝐌𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐡𝐞𝐚 𝐭õ𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐨𝐧𝐠𝐢 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐚𝐯?

Pühendusega Eleonorale. Ja igale avalikult või salaja loomingulisele inimesele, kes end sellest positusest ära tundis.

Uute rändamisteni!
Sinu Liisa

22/07/2025

𝐋𝐢𝐧𝐧𝐮𝐝 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐚𝐯𝐚𝐝 𝐨𝐦𝐚 𝐭𝐢𝐢𝐛𝐮. 𝐊𝐮𝐢 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐬𝐢𝐧𝐚 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐨𝐦𝐢 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐚𝐝?

Istun akna all ja vaatan, kuidas pääsukesed Annelinna majade vahel suveõhtu taevas balletti tantsivad. Täielikult vabalt, nautides vaheldumisi jõulist liikumist oma pisikestes lihastes ja kergust täis liuglemist läbi õhuvoolude. 𝐔𝐬𝐚𝐥𝐝𝐚𝐝𝐞𝐬 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐭𝐢𝐢𝐛𝐮 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐬𝐞𝐝𝐚, 𝐞𝐭 õ𝐡𝐤 𝐧𝐞𝐢𝐝 𝐤𝐚𝐧𝐧𝐚𝐛. Usaldades sedagi, et just see õige putukas õigel hetkel noka vahele satub. Ning seda, et ära väsides ootab väsinud tiivulist alati mõni oks, katuseserv või Maa pind ise.

Täna pääsukesi jälgides meenus mulle üks sarnane hetk aastate eest. Olin tollal paranemas pikast depressioonist ja just läbi teinud toitumishäirest taastumise. Tundsin intuitiivselt, et mu keha ja hing vajasid pärast kogu seda kaost ja kriisi kosutust. Lihtsalt aega looduse rüpes, vaba igasugustest kohustustest, eemal inimestest.

Õnneks oli mu lapsepõlve suvekodu just selliseks kohaks, kuhu sain omasse mulli taanduda. Aastate jooksul olen seal veetnud õige mitu suve, kevadet ja sügist. Hingates ja elades loodusega samas rütmis, märgates järk-järgulisi muutuseid aastaaegades. Lastes end paitada värskendaval tuulel ja soojendaval päikesel, puhastada veel ning toetada Maal.

𝐋𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬𝐞 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐞𝐥 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐞𝐬 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐝 ü𝐦𝐛𝐫𝐢𝐭𝐬𝐞𝐯𝐚𝐭 𝐦ä𝐫𝐤𝐚𝐦𝐚. Nii sattusingi ühel päikeselisel varasügisesel päeval rattaga külapoodi vändates järsku märkama tee kõrval paari väikest lindu. Vaatasin, kuidas nad läbi õhu liuglesid, aeg-ajalt rohust mõne pala haarasid, elektritraadile puhkama laskusid.

𝐕õ𝐫𝐝𝐥𝐮𝐬𝐞𝐧𝐚 𝐦ä𝐫𝐤𝐚𝐬𝐢𝐧 𝐬𝐚𝐦𝐚𝐥 𝐚𝐣𝐚𝐥 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚𝐬 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐯𝐚𝐭 - 𝐬𝐭𝐫𝐞𝐬𝐬𝐢, ä𝐫𝐞𝐯𝐮𝐬𝐭, 𝐩𝐢𝐧𝐠𝐞𝐭, 𝐩𝐮𝐮𝐝𝐮𝐬𝐞𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐭, 𝐯𝐚𝐥𝐯𝐞𝐥𝐨𝐥𝐞𝐤𝐮𝐭. 𝐌𝐢𝐧𝐝 𝐩𝐮𝐮𝐝𝐮𝐭𝐚𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬𝐭 𝐧𝐞𝐧𝐝𝐞𝐬 𝐥𝐢𝐧𝐝𝐮𝐝𝐞𝐬 𝐨𝐥𝐢. Usaldust selle vastu, et maailm toidab ja katab. Usaldust selle vastu, et kuidagi jõuab nendeni just nii palju ja siis, kui tarvis. 𝐔𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮, 𝐞𝐭 𝐧𝐞𝐧𝐝𝐞 𝐞𝐧𝐝𝐢 𝐭𝐢𝐢𝐯𝐚𝐝 𝐤𝐚𝐧𝐧𝐚𝐯𝐚𝐝. 𝐊𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐨𝐤𝐬 𝐣𝐚𝐥𝐠𝐞 𝐚𝐥𝐥 𝐨𝐨𝐭𝐚𝐦𝐚𝐭𝐮𝐥𝐭 𝐦𝐮𝐫𝐝𝐮𝐦𝐚 𝐩𝐞𝐚𝐤𝐬.

Kuid 𝐚𝐣𝐚𝐠𝐚 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐝𝐚𝐬𝐨𝐫𝐭𝐢 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐤𝐚 𝐦𝐢𝐧𝐮𝐬 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐧𝐮𝐝. Usaldus, et mul on iseenda sees turvaline olla. Usaldus, et ma hoian iseenda seljatagust. Usaldus, et ma tõepoolest kuulangi iseennast päriselt ära. Ja usaldus, et isegi kui elu mulle aeg-ajalt teele raskeid hetki veeretab, siis minu suhe iseendaga on piisavalt sitke, et suudan ka need hetked endast läbi lasta. Et järgmise koiduga tõusen uuesti ka mina.

𝐒𝐞𝐞 𝐬𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐣𝐚 𝐞𝐥𝐮 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐨𝐧 𝐦𝐢𝐧𝐮𝐬 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐬𝐞𝐝𝐚𝐯𝐢𝐢𝐬𝐢, 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐧 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚𝐠𝐚 𝐬õ𝐛𝐫𝐚𝐤𝐬 𝐬𝐚𝐚𝐧𝐮𝐝. 𝐓𝐚𝐡𝐤 𝐭𝐚𝐡𝐮 𝐡𝐚𝐚𝐯𝐚𝐥, 𝐤ü𝐥𝐠 𝐤ü𝐥𝐣𝐞 𝐡𝐚𝐚𝐯𝐚𝐥. 𝐓𝐚𝐬𝐚𝐩𝐢𝐬𝐢, ü𝐥𝐞 𝐚𝐣𝐚. Tutvust sobitanud, mõistmist leidnud ja sõprust soetanud erinevate tahkudega, erinevate iseloomudega, erinevate osadega iseendas. Ka nendega, mida alati omaks võtta ega millese vaadata ei taha. Aga just see iseendaga suhte loomine, iseenda erinevate külgede tundma õppimine, endas üleskerkivate tunnete tundmine ning iseenda vajaduste omaksvõtmine - 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐞, 𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐦𝐢𝐧𝐮𝐬 𝐚𝐣𝐚𝐩𝐢𝐤𝐤𝐮 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐭𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬𝐞 𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐭. 𝐓𝐮𝐧𝐧𝐞𝐭, 𝐞𝐭 𝐬𝐚𝐚𝐧 𝐥ä𝐛𝐢 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦𝐚 𝐦𝐢𝐧𝐧𝐚, 𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐦𝐢𝐧𝐮𝐥 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥 𝐨𝐧 𝐦𝐮 𝐬𝐞𝐥𝐣𝐚𝐭𝐚𝐠𝐮𝐧𝐞 - i’ve got my own back.

Kui tunned, et tahad ka ise mõne oma tahuga suuremat mõistmist luua, kuid vajad selles toetust, abi või teejuhti - kirjuta mulle!

Uute rändamisteni!
Sinu Liisa

04/07/2025

𝐌𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐤𝐮𝐢 𝐡𝐨𝐨𝐩𝐢𝐬 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐦𝐚𝐭𝐮𝐬𝐬𝐞 𝐚𝐬𝐭𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐞 𝐭𝐮𝐫𝐯𝐚𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤?

Hiljuti vaatasin Moana teist osa, kus Moana saab esivanematelt ülesande seilata taaskord tundmatusse. Lahkumise eel murrab ta pead ja südant, et kuidas saab ta head-aega öelda oma armsatele? Eriti mitte teades mis teadmatus toob või kaua ta ära on. Et äkki kaotab ta end sellesse suurde teadmatusse ära?

Üsna universaalne hirm, mida ikka aeg-ajalt kuskil kohtab. Kui ma aga seda seekord kuulsin, käis mu peas klõps. Oot-oot.. Aga 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬, 𝐤𝐮𝐢 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐨𝐧 𝐫𝐢𝐬𝐭𝐢 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮𝐩𝐢𝐝𝐢? 𝐊𝐮𝐢 𝐡𝐨𝐨𝐩𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐧𝐧𝐚 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐦𝐚𝐭𝐮𝐬𝐬𝐞 𝐚𝐬𝐭𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐬𝐮𝐭𝐮𝐛 𝐭𝐮𝐫𝐯𝐚𝐥𝐢𝐬𝐞𝐦𝐚𝐤𝐬?

Olen oma elus kogenud frustreerivat stagntsiooni ja paigalseismist, kohati lausa aastate kaupa. Samuti olen kogenud hirmu seistes silmitsi tundmatusse hüppamisega. See hirm on olnud mõnikord nii tugev, et ka mina valin mittehüppamise. Tegin seda selle OÜ-ga pikalt. Aga olles korduvalt nii stagnatsioonidest kui tundmatustest läbi käinud, on mul mõlema kohta omajagu datat kogunenud. Ja sellest datast joonistuski äkki välja selge muster.

Vana ja tuttav 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐮𝐛 mugav, lohutav, stabiilne, ettearvatav - kõike seda, mille poole me inimeseloomana juba närvisüsteemi tasandil oleme programmeeritud minema. Ettearvamatus, infopõud, kindlustunde ja garantiide puudumine on aga just see, mille eest meie närvisüsteem instinktiivselt eemalduda tahab. Tundmatusse astumine 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐮𝐛 nagu surm. Need on väga ürgsed liikumised meie sees - ürgne tung klammerduda tuttavasse ja vältida tundmatust.

Seekord aga taipasin, et tegelikult on see tihti risti vastupidi. Stabiilsus on lohutav, kuid see on ka uinutav. 𝐏𝐢𝐤𝐚𝐬 𝐩𝐞𝐫𝐬𝐩𝐞𝐤𝐭𝐢𝐢𝐯𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐭𝐚𝐛𝐢𝐢𝐥𝐬𝐮𝐬 𝐣𝐚 𝐦𝐮𝐠𝐚𝐯𝐮𝐬 𝐬𝐞𝐞, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐞𝐧𝐝 𝐤𝐢𝐥𝐝-𝐤𝐢𝐥𝐥𝐮 𝐡𝐚𝐚𝐯𝐚𝐥 ä𝐫𝐚 𝐤𝐚𝐨𝐭𝐚𝐝 𝐯õ𝐢 𝐮𝐧𝐮𝐬𝐭𝐚𝐝. 𝐉𝐚 𝐤𝐮𝐧𝐚 𝐬𝐞𝐞 𝐤𝐚𝐝𝐮 𝐨𝐧 𝐧𝐢𝐢 𝐣ä𝐫𝐤𝐣ä𝐫𝐠𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐚 𝐯ä𝐡𝐞𝐡𝐚𝐚𝐯𝐚𝐥, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐬𝐚 𝐢𝐬𝐞𝐠𝐢 𝐞𝐢 𝐭𝐚𝐣𝐮, 𝐞𝐭 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐤𝐚𝐨𝐭𝐚𝐧𝐮𝐝 𝐨𝐥𝐞𝐝. Kuniks äkki saabub mingi kriisiperiood elus, mis ootamatult seab küsimuse alla kõik. Sest ä𝐤𝐢𝐭𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐬𝐚𝐚𝐝 𝐚𝐫𝐮, 𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐬𝐚 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚𝐠𝐚 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐚𝐤𝐭𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐤𝐚𝐨𝐭𝐚𝐧𝐮𝐝. Sellega, mis sulle tegelikult meeldib või ei meeldi, mille tegemist sa päriselt naudid. Sellega, mida usud ja millised väärtused ja unistused su hinges päriselt on. Sellega, millised sinu vajadused on krooniliselt väljaütlemata ja täitmata, millistest täitmata vajadustest sul ehk aimugi pole olnud. 𝐕𝐨𝐭 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐤𝐚𝐨𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞.

Seevastu on minu kogemus tundmatusse astumisega see, et 𝐤𝐮𝐢𝐠𝐢 𝐚𝐥𝐠𝐮𝐥 𝐨𝐧 𝐯𝐞𝐭𝐭𝐞𝐡ü𝐩𝐩𝐞 𝐡𝐞𝐭𝐤 𝐡𝐢𝐫𝐦𝐮𝐬, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐤𝐨𝐡𝐞 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐛 𝐬𝐞𝐞 𝐬𝐮 𝐞𝐥𝐥𝐮 ä𝐫𝐚𝐬𝐮𝐫𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐚𝐬𝐞𝐦𝐞𝐥 𝐡𝐨𝐨𝐩𝐢𝐬 𝐮𝐮𝐭 𝐞𝐥𝐮 𝐥𝐨𝐨𝐦𝐚.

𝐓𝐮𝐧𝐝𝐦𝐚𝐭𝐮𝐬𝐬𝐞 𝐬𝐚𝐭𝐭𝐮𝐝𝐞𝐬 𝐚𝐬𝐭𝐮𝐝 𝐚𝐤𝐭𝐢𝐢𝐯𝐬𝐞𝐬𝐬𝐞 𝐬𝐮𝐡𝐭𝐞𝐬𝐬𝐞 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐣𝐚 𝐞𝐥𝐮𝐠𝐚. Varasemad hirmud muutuvad kõrvaliseks, uued reaalsused reaalseks. Satud tegema ja kogema uusi asju, avastama endas uusi andeid. Kohtad õigeid inimesi, kes su maailma uutmoodi avavad. Satud ootamatult unistustega kooskõlas pakkumiste ja võimaluste peale. Hakkad saama tõestust selle kohta, et sa saadki asjadega hakkama. Või et elasid ka negatiivse asja juhtumise üle. Või said välja öeldud piiri kuskile sinna, kuhu tegelikult ammu oleks pidanud panema. Või leidsid üles mõne oma lapsepõlverõõmu. 𝐍𝐢𝐢 𝐥𝐞𝐢𝐚𝐝𝐤𝐢 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚.

Stabiilsusel on vaieldamatult oma koht. Ka tundmatusse on kergem hüpata, kui seljataguses või sisemuses teatud kraad stabiilsust on. Kui tead, et vajadusel saad haavade lakkumisega hakkama. Aga 𝐦𝐮𝐠𝐚𝐯𝐮𝐬 𝐨𝐧 𝐨𝐡𝐭𝐥𝐢𝐤 𝐣𝐮𝐦𝐚𝐥, 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐤𝐢𝐧𝐧𝐢𝐬𝐢𝐥𝐦𝐢 𝐤𝐮𝐦𝐦𝐚𝐫𝐝𝐚𝐝𝐚.

𝙈𝙞𝙨 𝙤𝙣 𝙨𝙚𝙚 ü𝙠𝙨 𝙩𝙪𝙣𝙙𝙢𝙖𝙩𝙪𝙨, 𝙢𝙞𝙡𝙡𝙚𝙨𝙨𝙚 𝙖𝙨𝙩𝙪𝙢𝙞𝙨𝙩 𝙤𝙡𝙚𝙙 𝙟𝙪𝙨𝙩 𝙎𝙄𝙉𝘼 𝙥𝙞𝙠𝙖𝙡𝙩 𝙚𝙙𝙖𝙨𝙞 𝙡ü𝙠𝙖𝙣𝙪𝙙?

Kui vajad tundmatusse rändamisel teejuhti, kirjuta mulle! Olen sulle heameelega giidiks.

Uute rändamisteni!
Sinu Liisa

30/06/2025

⭐𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐮𝐥 𝐨𝐧 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮 𝐦õ𝐧𝐢 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐞𝐬𝐦ä𝐫𝐤, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞 𝐬𝐮𝐮𝐧𝐚𝐬 𝐥𝐢𝐢𝐠𝐮𝐝? 𝐊𝐮𝐮𝐥𝐚 𝐫ä𝐧𝐧𝐚𝐤𝐮𝐭 𝐣𝐚 𝐥𝐚𝐬𝐞 𝐨𝐦𝐚 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐞𝐚𝐝𝐯𝐮𝐬𝐞𝐥 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐮𝐧𝐢𝐬𝐭𝐮𝐬𝐞𝐠𝐚 𝐣𝐨𝐨𝐧𝐝𝐮𝐝𝐚 - 𝐭ä𝐢𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐓𝐀𝐒𝐔𝐓𝐀⭐

Eesti noorte ettevõtjate ja koolitajate maastikul on selline ülitore naine nagu Sigrit Säga-Tiigemäe. Sigriti südameasjaks on teiste alustavate ettevõtjate ja koolitajate noortesse tiibadesse nõu ja jõuga tuult puhuda. Tema Inspiraatorite kogukonda olen paar aastat kuulunud ka mina. Jaanipäeva eel sain taaskord võimaluse Inspiraatorite suvisel kokkusaamisel osalejaid rännutada.

𝘌𝘵 𝘬𝘢 𝘴𝘪𝘯𝘢 𝘴𝘢𝘢𝘬𝘴𝘪𝘥 𝘬𝘰𝘨𝘦𝘥𝘢, 𝘮𝘪𝘴𝘢𝘴𝘪 𝘴𝘦𝘦 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘰𝘯, 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘦𝘨𝘢 𝘮𝘢 𝘵ä𝘱𝘴𝘦𝘮𝘢𝘭𝘵 𝘵𝘦𝘨𝘦𝘭𝘦𝘯, 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘐𝘯𝘴𝘱𝘪𝘳𝘢𝘢𝘵𝘰𝘳𝘪𝘵𝘦𝘭𝘦 𝘭𝘰𝘰𝘥𝘶𝘥 𝘳ä𝘯𝘯𝘢𝘬𝘶 𝘮𝘢 𝘬𝘢 𝘭𝘪𝘯𝘥𝘪𝘴𝘵𝘢𝘴𝘪𝘯. 𝘚𝘦𝘦 𝘰𝘯 𝘴𝘶𝘭𝘭𝘦 𝘬𝘶𝘶𝘭𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦𝘬𝘴 - 𝘵ä𝘪𝘦𝘴𝘵𝘪 𝘛𝘈𝘚𝘜𝘛𝘈.

𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐤𝐮𝐣𝐮𝐭𝐚𝐛 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐬𝐭 𝐡ü𝐩𝐧𝐨𝐫ä𝐧𝐧𝐚𝐤?

Kuni 95% sinu elust loob sinu alateadvus mitte teadlik meel. See tähendab, et kui teed oma eesmärkide nimel teadlikult suurt tööd, kuid sinu alateadvuses on palju “takust”, siis töötab see masinavärk sinu vastu. Ja kui sinu teadlik meel ja distsipliinimuskel vajavad ööund, siis alateadvus töötab kogu aeg. Kui aga joondad oma alateadvuse eesmärkidega, siis töötab seesama võimas masin sinu eesmärkide reaalsuseks loomise nimel isegi siis, kui sa ise magad.

Hüpnootilise teraapiatööga saab alateadvust mõjutada väga erinevatel viisidel ning seda nii individuaalse seansi kui grupirännaku kujul. Grupirännaku loon igale grupile individuaalselt, lähtudes grupi iseloomust ning hetkes üleskerkivast. Mõtlen varem välja, millise sihiga rännakut soovin grupile pakkuda, kuid rännak ise sünnib hetkes ja grupi energiaga mängulises kooskõlas.

𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐫ä𝐧𝐧𝐚𝐤𝐮𝐭 𝐤𝐨𝐠𝐞𝐝𝐚?

🌑Rännaku pikkus eessõnaga on 25 minutit.
🌑Mõtle välja see eesmärk, mille poole soovid rännata.
🌑Kuula rännakut kõrvaklappidega ning vaikses kohas, kus sind miski ei sega.
🌑Varu piisavalt aega, et saaksid pärast rännakut veel 10-15min rahulikult olla ilma tavaellu kiirustamata.
🌑Pärast rännakut ringuta ja liiguta oma keha rahulikult, joo klaas vett, mine hinga natuke värsket õhku või tee õues väike tiir. See aitab su kehal ja vaimul muutuseid integreerida ning igapäevaellu tagasi tulla.
🌑Soovi korral võid sama rännakut ajas korrata erinevate eesmärkidega.
🌑Kui tunned, et soovid konkreetse eesmärgiga rohkem tuge, kuula rännakut igal õhtul enne uinumist, kuniks see igavaks muutub.

𝘕𝘉! 𝘐𝘨𝘢𝘴𝘶𝘨𝘶𝘴𝘵𝘦 𝘮𝘦𝘥𝘪𝘵𝘢𝘵𝘪𝘪𝘷𝘴𝘦𝘵𝘦 𝘫𝘢 𝘩ü𝘱𝘯𝘰𝘰𝘵𝘪𝘭𝘪𝘴𝘵𝘦 𝘱𝘳𝘰𝘵𝘴𝘦𝘴𝘴𝘪𝘥𝘦 𝘵𝘶𝘭𝘦𝘮𝘶𝘴𝘦𝘯𝘢 𝘪𝘯𝘪𝘮𝘦𝘴𝘦 𝘵𝘦𝘢𝘥𝘷𝘶𝘴𝘦 𝘴𝘦𝘪𝘴𝘶𝘯𝘥 𝘮𝘶𝘶𝘵𝘶𝘣. 𝘝ä𝘭𝘥𝘪 𝘬𝘰𝘩𝘦 𝘱ä𝘳𝘢𝘴𝘵 𝘳ä𝘯𝘯𝘢𝘬𝘶𝘵 𝘢𝘶𝘵𝘰𝘳𝘰𝘰𝘭𝘪 𝘪𝘴𝘵𝘶𝘮𝘪𝘴𝘵. 𝘙𝘰𝘰𝘭𝘪 𝘪𝘴𝘵𝘶𝘥𝘦𝘴 𝘷𝘦𝘦𝘯𝘥𝘶, 𝘦𝘵 𝘰𝘭𝘦𝘥 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘬𝘴 𝘱𝘪𝘪𝘴𝘢𝘷𝘢𝘭𝘵 ä𝘳𝘬𝘷𝘦𝘭 𝘫𝘢 𝘬𝘰𝘩𝘢𝘭.

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐞𝐟𝐞𝐤𝐭𝐢 𝐯õ𝐢𝐝 𝐫ä𝐧𝐧𝐚𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐨𝐨𝐝𝐚𝐭𝐚?

Sinu alateadvus võib sulle kohati vastu töötada, aga see ka kaitseb sind. Saad rännakust just täpselt seda, mida parasjagu vajad ja milleks valmis oled. Mõnikord on rännakukogemus lihtsalt kerge mõnus lõõgastus, mõnikord fantaasiaküllane päevaunelm, mõnikord sügav meditatsioon, mõnikord võid lausa unne suikuda. Tea, et kuidas iganes sinu keha ja meel rännakule reageerivad, sinu alateadvus võtab sellest kogemusest vastu just täpselt selle, mida just sinul antud hetkes vaja on.

Rännaku käigus võib üles tulla mõni taipamine või selginemine. Kohe pärast rännakut koged tõenäoliselt mõnusat lõõgastust ning suurenenud rahulolu ja rahutunnet. Võid ka tunda väikest vastumeelt lõõgastusest välja tulemiseks. Anna endale aega, et lihtsalt olla. Rännaku tulemusena võid märgata muutuseid oma emotsioonides, mõtetes, käitumises, otsustes. Mõnikord on need muutused drastilised ja kohe näha. Kuid alateadvusega töötamise juures on tavaline, et muutused on alateadvuse tasemel, süsteemsemad ning ajas kumulatiivsed. Seejuures võivad sinu lähedased muutust märgata sinust palju kiiremini ja paremini kui sa ise.

𝐑ä𝐧𝐧𝐚𝐤: https://soundcloud.com/varjukuld/hupnorannak-alateadvuse-ja-eesmargi-joondamine-inspiraatorid-juuni-2025

𝐊𝐮𝐢 𝐭𝐮𝐧𝐧𝐞𝐝, 𝐞𝐭 𝐬𝐚𝐢𝐝 𝐫ä𝐧𝐧𝐚𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬𝐭 𝐣𝐚 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐝 𝐤𝐨𝐠𝐞𝐭𝐮𝐭 𝐤𝐚 𝐭𝐞𝐢𝐬𝐭𝐞𝐠𝐚 𝐣𝐚𝐠𝐚𝐝𝐚, 𝐬𝐚𝐚𝐝 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐭𝐞𝐡𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐧: https://forms.gle/b4xSnQ1X8BrxpZ7H9

Head rändamist!
Sinu Liisa😉

26/06/2025

𝐌𝐚 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬 𝐞𝐥𝐮𝐬 𝐓Ä𝐈𝐄𝐆𝐀 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚

Täna tahan sinuga jagada natuke oma minevikust. Minuga vahetult suheldes, mind kuulates või mu kirjutisi lugedes tekib inimestes päris sageli küsimusi, et 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 sa oled selline nagu oled? Kõige paremas mõttes. 𝐊𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐧𝐢𝐢, 𝐞𝐭 𝐬𝐢𝐧𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐬𝐚𝐚𝐧𝐮𝐝? Et sa selliseid asju mõtled, märkad? Et sa selliselt elu tunnetad? Millepärast sul selline sügavus, energia ja gravitatsioon on? Ja kuidas sa julged seda kõike endas nii avalikult avada?

Enamasti neid küsimusi sõnaliselt välja ei öelda. Kuid olen neid küsimusi sageli näinud ja tunnetanud inimeste silmades ja pilgus. Tajunud neid küsimusi selles, kuidas nad millegi mu öeldu või kehastatu peale kogu oma olemusega minu poole nõjatuvad. Kuidas nad minuga hetkesse täielikult kohale tulevad. Ma tean, et 𝐬𝐞𝐝𝐚𝐬𝐨𝐫𝐭𝐢 𝐚𝐮𝐭𝐞𝐧𝐭𝐬𝐮𝐬𝐞𝐥, 𝐬𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥 𝐫𝐚𝐡𝐮𝐥 𝐣𝐚 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐮𝐬𝐞𝐥 𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐦𝐢𝐧𝐚 𝐢𝐬𝐞 𝐨𝐧 𝐨𝐦𝐚𝐞𝐭𝐭𝐞 𝐠𝐫𝐚𝐯𝐢𝐭𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧.

Võib-olla kõlab see natuke üleolevalt. Vana hea eestlane iseendas ju midagi positiivset omaks ei võta, eks. Veel vähem avalikult. Et pole nagu viisakas värk. Aga ma olen selle rahu, mis minusse aastatega sugenenud on, au ja uhkuse ja kõige täiega välja teeninud. Pisarate ja kannatlikkuse ja uudishimu ja frustratsiooniga. Ikka ja jälle. Ja ma olen nii kuradi uhke selle saavutuse üle.

Ma tean, mis tunne on elada iseenda elus ja nahas tundega, et ma ei taha seal olla. Ma tean, mis tunne on iseendaga ja omaenda nahas maailmasõjas olla. Ennast vihata, jälestada, ära tõugata. Tunda ennast iseenda poolt lõksus, pantvangis, piinatud, alandatud, takistatud elamast.

Aga ma tean ka, mis tunne on iseendasse koju tagasi jõuda. Iseendaga järk-järgult rahu teha. Iseenda seljataga seista ja iseennast usaldama hakata. Iseendaga sügav ja truu suhe luua. Iseenda “vaenulikke” osi uudishimuga avastada ning neis leida mõistmist, armastust, siirust, headust.

Selle kõige tulemusena 𝐦𝐚 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐧 𝐞𝐥𝐮 𝐭ä𝐢𝐞𝐠𝐚 𝐞𝐥𝐚𝐝𝐚. Ma tahan täiega ja ausalt kogeda inimeseks olemist. Ma tahan elu kogeda, maitsta, tunda, näha, kuulda. Tunda elusolemist iga keharakuga, täie südamega, avatud hingega. Ja ma tahan iseennast avada elusse aina rohkem ja täielikumalt. Ma tahan võtta maha vanad katted ja kihid, võtta alasti enda olemust ja hinge elu ja inimeste ees. Ma tahan seista elus alasti ja elusalt ja vabalt ja täiega iseendana.

Ka siis, kui selle hinnaks on mõnikord iseenda südame murdmine, mõne pettumustvalmistava tõe kuulmine, kellegi äralükkava reaktsiooni kogemine, mõne ukse sulgumine, mõnest kaaslasest lahkumine. Ma olen nõus seda kõike kogema, sest selle ebamugava hetke teisel pool on kestev 𝐤𝐞𝐫𝐠𝐞𝐧𝐝𝐮𝐬, 𝐚𝐮𝐭𝐞𝐧𝐭𝐬𝐮𝐬 ja 𝐯𝐚𝐛𝐚𝐝𝐮𝐬.

𝐉𝐚 𝐩𝐚𝐫𝐢𝐦 𝐨𝐬𝐚 𝐤õ𝐢𝐠𝐞 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐣𝐮𝐮𝐫𝐞𝐬? See efekt ja sisemine vabadus pole midagi ainuminulikku. See on iseendaga järjepidevalt silmitsi seismise, iseendaga sõbraks saamise ja iseendaga sügavuti minemise loomulik tulemus. See tähendab, et 𝐬𝐞𝐞 𝐤õ𝐢𝐤 𝐨𝐧 𝐤ä𝐭𝐭𝐞𝐬𝐚𝐚𝐝𝐚𝐯 𝐤𝐚 𝐬𝐢𝐧𝐮𝐥𝐞.

Kui tunned ka iseendas kutset minna sügavamale, siis kirjuta mulle.

Koosrändamisteni!
Sinu Liisa

Foto: Birgit Varblane Portraits

20/06/2025

𝐊𝐚𝐬 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐬𝐢𝐝, 𝐞𝐭 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐚𝐥𝐚𝐭𝐞𝐚𝐝𝐯𝐮𝐬 𝐣𝐮𝐡𝐢𝐛 𝐮𝐦𝐛𝐞𝐬 𝟗𝟓% 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐞𝐥𝐮𝐬𝐭?

Inimesed kipuvad endid üldiselt ratsionaalseteks ja loogilisteks olendideks pidama. Et kõik see, mis me oma eludes ja igapäevas teeme, on ju ilmselgelt meie endi juhitud. Et meil on kõige üle kontroll. Et meil on 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 üle kontroll. Ent kas sa teadsid, et vaimuteadustes on laialt aktsepteeritud tõsiasi, et ülisuure osa kogu meie ajuaktiivsusest moodustab hoopis alateadvus?

Alateadvuse moodustavad sisseharjunud käitumismustrid, mõtlemisharjumused, uskumused, hoiakud, varasemate heade ja halbade kogemuste mõju, traumad, osmoosi teel õpitu, täielikult integreeritud oskused ja kõik muu, mille jooksutamiseks pole tarvis teadlikku meelt.

Eriti vastuvõtlik on alateadvus just inimese esimestel eluaastatel, kuid see jätkab info vastuvõtmist kõikjalt meie ümbert terve elu. Lapse kasvades lihtsalt lisandub sellele järk-järgult ka teadlik mõtlemine. Alateadvus ei maga. Ta võtab vastu ja töötleb infot isegi siis, kui sa magad või millelegi muule keskendud.

Muide, ka see kuidas väikesed lapsed rääkima õpivad on samuti just alateadlik osmoosi teel õppimine. See on just sinu alateadvuse teene iga kord, kui kuuled kedagi oma emakeeles rääkimas ning öeldut mõistad. Ehk siis võid ette kujutada, KUI võimas protsessor on sinu alateadvus.

Ja tegelikult polegi selles midagi imestada, et nii suure osa meie ajutegevusest moodustab alateadvus. Aju on effektiivsusmasin. Millegi täiesti teadlikult tegemine võtab väga palju ressurssi. Kui me midagi regulaarselt teeme, siis on lihtsalt ressursikasulik muuta selle miski tegemine võimalikult voolujooneliseks ja automaatseks.

Kui oled autojuht, siis ilmselt mäletad, kui kurnav autosõit alguses oli. 𝐍𝐢𝐢 palju infot, mida aegsasti märgata ning õigesti tõlgendada ja nii palju liigutusi, mida korraga teha. Kuid pärast teatud vilumuse saavutamist võid ootamatult avastada, et läbisid just mingi teelõigu täiesti automaatselt.

Kui aga 95% minu elust juhib alateadvus, kas see siis tähendab, et ma olen suuresti võimetu iseenda alateadvuse osas?

Nii ja naa. Mis on juba alateadvuse sisu, see jookseb automaatselt - olgu see siis sinu kahjuks või kasuks. Aga seda sisu on tegelikult võimalik inspekteerida ja muuta - uuendada, juurde lisada ja maha võtta. Selles suhtes on aju täpselt nagu bioloogiline arvuti.

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐚𝐥 𝐬𝐢𝐧𝐚 𝐯𝐢𝐢𝐦𝐚𝐭𝐢 𝐨𝐦𝐚 𝐚𝐣𝐮-𝐚𝐫𝐯𝐮𝐭𝐢𝐭 𝐮𝐮𝐞𝐧𝐝𝐚𝐬𝐢𝐝?