07/05/2026
Kevade saabudes jõuab ikka mõni õpilane minu juurde matemaatikas abi otsima. Jah, ma ei ole matemaatikaõpetaja, aga kaks magistrikraadi matemaatikas annavad ehk alust arvata, et midagi ma sellest valdkonnast siiski tean. Enamasti pöördutakse minu poole siis, kui eksamid on juba ukse ees. Ja iga kord ütlen ma ausalt: ühe kuuga imet ei tee. Korrata jõuab, aga päriselt õppida enamasti mitte.
Aastate jooksul olen märganud, et suurim probleem ei ole alati valemites, funktsioonides või selles, et „matemaatikast ei saa aru“. Väga sageli algab probleem hoopis lugemisoskusest. Õpilane võib teada valemit, aga kui ta ei saa aru tööjuhendist ega sellest, mida ülesandes tegelikult küsitakse, siis ei ole valemist suurt kasu. Nii juhtubki, et 9. või 12. klassi lõpus tuleb matemaatika kõrval hakata tegelema hoopis lugemisoskusega. Varem olid peamised murekohad sageli funktsioonid ja seoste mõistmine. Nüüd kerkib üha enam esile see, et õpilasel on keeruline loetust aru saada. Ja ausalt öeldes ei ole see ainult laste probleem. Ka täiskasvanutena loeme me vahel kiirustades, pealiskaudselt või hoopis seda, mida arvame tekstis kirjas olevat. Hiljutised postitused Eripedagoogide õpivara lehel on pannud mind selle peale taas mõtlema: kui soovime lastelt head lugemisoskust, peame ka ise olema valmis oma lugemisoskust märkama ja arendama.
Eks õpime kogu elu. Ka lugema.
Mõtte pani kirja R. U.
