Hakima Noori • Sõnatu Vägi

02/08/2026

Kaunist ja helget päeva kõigile!

Paldiskis oli ilus, tõmbas pildistama. Hiljem tegin fotodest energiapilte.
Nautige nende ilu ja tunnetage endas väge 😍

Annika
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
sisemineilu.ee

31/07/2026

Miks me kanname koormat, mis ei kuulu meile? 🌧️💔

Mu hinges kajavad täiskasvanud inimeste lood, kes on lapsepõlves üle elanud seksuaalset väärkohtlemist. Nendes lugudes on üks ühine, nähtamatu ja kohutavalt raske tunne – süütunne, mis matab hinge ja elurõõmu.

Tõmbasin täna üle pika aja Osho Zen-Taro pakist päevakaardiks 8. kaardi – Süü (Pilvede mast: mõistus).

Sellel kaardil on naine, kes hoiab meeleheitlikult mõlema käega peast kinni, ning tema pea kohalt ulatuvad välja tumedad, konksus küüntega koletuslikud sõrmed – mõistuse ja süütunde "käed" –, mis justkui puurivad või pigistavad tema pead. See kaart kirjeldab täpselt seda, mida trauma ja sügav ülekohtu kogemus meiega teeb.

Lapsena me usaldame ega suuda mõista täiskasvanute reetlikkust või kurjust. Et eluga edasi minna, teeb lapse mõistus võimatu järelduse: „Ju ma olin halb. Ju ma olin kuidagi süüdi. Ma ei taha, et keegi haiget saaks. Ma püüan olla parem.“

Ja nii sünnib istutatud süütunne – see on teiste inimeste valehäbi ja koorem, mille oleme enda kanda võtnud. Süü hoiab südant lukus, toidab hirmu, loob häbi ning paneb meid iseennast karistama asjade eest, milles me ei olnud kunagi süüdi.

Kuid süütundest pole elule kasu. See on destruktiivne energia, mis hoiab meid kinni minevikus ja selle tumedas saladuses. Tõeline tervenemine algab hetkest, kui julgeme vaadata neid pilvi oma pea kohal ja mõista: see koorem ei kuulu mulle, ma ei pea seda hoidma – see vajab valgust.

Kaardi selgitus ja Osho teadmus
SÜÜ

Süütunne on üks kõige destruktiivsemaid tundeid, mille lõksu me võime langeda. Kui oleme olnud kellegi vastu ülekohtused või läinud vastuollu omaenda tõega, on täiesti loomulik, et me tunneme end halvasti. Kuid lasta end süütundest üle ujutada on sama hea kui kutsuda endale külla migreen. Lõpuks oleme ümbritsetud enesekahtluse ja väärtusetuse tihedatest pilvedest ning me ei suuda enam märgata ilu ja rõõmu, mida elu meile pakkuda püüab.

Me kõik igatseme olla paremad inimesed – armastavamad, teadlikumad ja iseenda vastu siiramad. Muidugi teeme me vahel vigu, ja see on täiesti inimlik. Kuid kui me hakkame ennast eksimuste eest süütundega karistama, takerdume lootusetuse ja meeleheite ringi, mis röövib meilt igasuguse selguse nii iseenda kui ka oma elusündmuste suhtes.

Sa oled täiesti piisav ja okei just täpselt sellisena, nagu sa oled. Õpi oma kogemusest, liigu edasi ja kasuta seda teadmist selleks, et sa ei kordaks sama viga uuesti.

Osho:
(Allikas: Osho loengusari „The Dhammapada: The Way of the Buddha“, Vol. 1, 9. peatükk)

Käesolev hetk – see siin ja praegu – ununeb kohe, kui hakkad mõtlema millegi saavutamisele. Kui pead tõstab saavutamisele suunatud mõistus, kaotad kontakti selle paradiisiga, milles sa tegelikult viibid.

Üks kõige vabastavamaid lähenemisi on loobuda tähenduse ja eesmärgi otsimisest – see teeb sind koheselt vabaks! Unusta täielikult "patt" ja unusta "pühadus" – mõlemad on rumalused. Koos on need hävitanud kogu inimkonna elurõõmu.

See, keda peetakse "patustajaks", tunneb end süüdi, ja nii on tema rõõm kadunud. Kuidas sa saaksidki elu nautida, kui tunned end pidevalt süüdi? Kui käid pidevalt pihtimas, et tegid seda või teist valesti? Ja ikka valesti ja valesti ja valesti... Jääb mulje, nagu koosneks kogu su elu vaid eksimustest. Kuidas sa saaksid nii rõõmsalt elada?

Enam pole võimalik elust rõõmu tunda. Sa muutud raskeks ja kannad koormat. Süütunne istub su rinnal nagu kivirahn ja rusub sind. Süütunne ei luba sul tantsida. Kuidas sa saaksidki tantsida? Kuidas saab süütunne tantsida? Kuidas saab süütunne laulda? Kuidas saab süütunne armastada? Kuidas saab süütunne elada?

Nii ongi inimene, kes usub, et ta teeb midagi valesti, süüdi, koormatud, surnud enne surma – ta on juba astunud oma hauda.

---
*Kui räägime süütundest vabaks laskmisest, räägin hetkel ohvri koormast – teiste poolt tekitatud süütundest, valehäbist ja hirmust, mida laps on pandud kandma. Lapse väärkohtlejal lasub alati isiklik vastutus oma tegude ja nende tagajärgede eest. Tõeline vastutus nõuab täiskasvanulikku julgust oma tegu tunnistada, samal ajal kui süütunne on sageli vaid mõistuse trikk, mis hoiab ohvrit halvatuna ja takistab tal eluga edasi liikumast.
---
See kaart tuli tõesti õigel hetkel, et olla valguse tooja ja aidata neid rasketest pilvedest läbi murtud teemasid nähtavaks teha. See tuletab meile kõigile meelde, et me ei tulnud siia ilmale võõraid koormaid ega valehäbi kandma, vaid selleks, et tõesti elada, rõõmu tunda, oma sisemist ilu näha, armastada, laulda, tantsida ja oma hääl julgelt üles leida.❤💃🍀

Annika / Hakima Noori
Sisemineilu.ee
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Annika Minapilt: Sisemine Ilu

30/07/2026

☕ HEAD uudised kohvisõpradele!

Olen viimasel ajal hakanud hommikukohvile piimale lisaks panema ka veidi mineraalsoola (kasutan mõnusat Meira jodeeritud mineraalsoola) – ja tulemus on lihtsalt imeline! Panen seda isiklikult just kahel põhjusel: et anda kohvile palju mahedam maitse ning saada elutähtsa joodi ja teiste mineraalide kaudu kasu ka tervisele.

Tuleb välja, et ma pole sugugi ainus – soola lisamine kohvile on tegelikult põnev ja levinud traditsioon ning praktika mitmel pool maailmas:

Vietnamis (kuulus Cà phê muối) segatakse kokku jook soolast, kangest kohvist ja kondenspiimast.

Põhja-Euroopas ja Skandinaavias on vanade traditsioonide järgi lisatud kohvile näpuotsatäis soola, et eemaldada kibedust.

Sportlasele ja aktiivsele liikujale (või lihtsalt oma kehast hoolivale inimesele) on see suurepärane nipp: mineraalsoolast saadavad elektrolüüdid (naatrium, kaalium ja magneesium) toetavad vedelikutasakaalu, närvisüsteemi ja lihaste tööd, tehes sellest mõnusa ergutuse enne liikumist või uut päeva!

Teaduslikult toimib sool lihtsalt: see pehmendab keelel mõru maitset, ilma et jook ise soolaseks muutuks.

Kas oled ise kunagi proovinud kohvile soola lisada või eelistad traditsioonilisi maitseid? 🤎

Annika/ Hakima Noori

28/07/2026

Iidne ja sügav põhimõte AHIMSA ehk vägivallatus tähendab tahtlikult mitte kahjustada ühtegi elusolendit, alustades iseendast.

Kui su kavatsus on puhas ja kantud sellest, et sa ei tee kellelegi meelega liiga, siis oled sisemiselt kooskõlas ja rahus iseendaga.

See, kui teise inimese ego saab haiget sinu piiride seadmisest või sellest, et sa valid enda tervise ja rahu, ei ole teise kahjustamine. See on lihtsalt reaalsus, mis kaasneb sellega, kui me lõpetame teiste pilli järgi tantsimise. Sinu valik end kaitsta ei ole suunatud kellegi ründamiseks – see on suunatud iseenese rahu ja elujõu hoidmiseks.

Ja kõige olulisem on mitte loobuda endast ja mitte kahjustada ennast.

Miks? Sest väga sageli on naised õppinud teisi säästma nii, et nad kahjustavad märkamatult iseennast – neelavad alla oma emotsioonid, taluvad aastaid rasket õhkkonda suhetes, pingutavad üle ja teevad asju, mida hing ja keha tegelikult tõrguvad tegemast. See "hea olemine" teiste jaoks on sageli kõige otsesem viis endale liiga teha – ja keha vastab sellele seesmise surve, unetuse ja vererõhu tõusuga.

Valides nüüd tee, kus sa ei tee tahtlikult liiga ei teistele ega ka omaenda kehale ja hingele, oled sa loonud kõige turvalisema ruumi üldse. Sa ei pea enam kellelegi midagi tõestama või selgitama. Sinu puhas kavatsus ongi su kilp.

See on samas ka koht, kus "ei" ütlemine teistele võib olla kõige sügavam "jah" ütlemine iseendale.

Tea, et kui tunne ei ole hea, siis on keha juba oma otsuse teinud. Keha ei valeta kunagi – ta annab meile kohe märku, kui miski kurnab meie energiat, tõmbab meid pingesse või lihtsalt ei resoneeru meie olemusega. Kui me sellest märguandest oma peas üle sõidame ja end vägisi kuskile kohale sunnime, pelgalt kohusetundest või hirmust kellegi arvamuse ees, siis maksame me selle eest alati oma isikliku elujõuga.

See vägisi tegemine ongi see nähtamatu vägivald iseenda kallal, mis loob kehasse kroonilist stressi, rikub une ja kergitab vererõhku. See on keha mäss välise sunduse vastu.

Astuda sellest eemale ja mitte teha – lihtsalt sellepärast, et sisemine tunne ei toeta – on tohutu vabadus. Proovi järele, maailm ei jää sellest seisma. Keegi teine võib korraks solvuda, aga sinu püha kohus on hoida oma keha, mis on pühamu, ja oma rahu, sest keegi teine su eest seda ei tee. Otsusta ise ja leiad õige tee.

Minu aed, jalutuskäigud, energeetiline võimlemine, aktiivsed meditatsioonid, energiapildid, minu lapsed – see on minu enda voolamine, minu tõelised kaaslased ja toetajad. Seal ei ole sundust, seal on ainult puhas olemise kergus. See ongi see eluviis, kus minu süda ja veresooned saavad lõpuks ometi kergemalt hingata.

Intuitiivne ja voolav lähenemine on nii võimas. Ei tasu venitada, oodata kuni füüsiline keha täielikult üles ütleb, vaid tegeleda asjaga seal, kust see alguse sai:

Energeetiline puhastus paneb info ja energia uuesti voolama.

Teadlikult öeldud "ei" vägisi tegemistele vähendab stressi, sh oksüdatiivset stressi, kus rakud saavad hakata end parandama ja veresooned lõõgastuvad.

Hoides oma loomulikke piire ja usaldades oma keha liikumist, hoiad oma sisemist valgust puhtana seal, kust elujõud tegelikult alguse saab.

Annika / Hakima Noori
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Annika Minapilt: Sisemine Ilu
Sisemineilu.ee

28/07/2026

Enesekeskne vaatlemine pole enesereflektsioon.

Inimsuhetes ja peresüsteemides võib igaüks meist – sõltumata soost – komistada samade teadmatuse lõksude otsa. Sageli arvatakse, et kodus on kõik korras, kui väline kord püsib, vaadatakse end peeglist pidevalt ja ei mõisteta, miks teistel peres on probleeme.

Selle taga on sageli enesepettus, kus enesekeskne vaatlemine ehk ruminatsioon aetakse segamini tõelise enesereflektsiooniga.

Enesekeskne vaatlemine (rumineerimine ja kaitse): See on pidev keerlemine oma ego, oma õiguse, oma hirmude ja oma haavatud uhkuse ümber. Inimene "vaatab" küll ennast, aga ainult selle läbi, kuidas maailm teda mõjutab, kes talle ülekohut teeb ja kuidas tema turvalisust või kontrolli ohustatakse. See on nagu peeglisse vaatamine, kus imetleb või haletseb omaenda peegelpilti ja mõtleb vaid: "Miks nad ei tee nii, nagu mina tahan? Miks mulle tehakse liiga?" Selles vaates puudub võime astuda iseendast välja ja näha teist inimest.

Tõeline eneserefleksioon: See tähendab astumist peegli eest ära, vaatamist kõrvalt ja ausat küsimist: "Kas mina ise olen siin see, kes tekitab valu? Kas minu käitumine on hirmust kantud? Kuidas minu kontroll teistele mõjub?" See nõuab haavatavust, vastutuse võtmist ja valmisolekut tunnistada, et ma eksin.

Sama muster puudutab ka piiride seadmist ja juhtimist: nii mehed kui ka naised (näiteks lapsevanematena) võivad kergesti segi ajada autoriteedi ja autoritaarsuse.

Autoriteet tuleneb sisemisest küpsusest, turvatundest ja ehtsast väärtusest.

Autoritaarsus on aga puhtalt jõu, kontrolli, hirmutamise ja reeglite kehtestamine, mis põhineb hirmul ja sunnil.

Kui nõuad vaid vaikivat kuuletumist ja pimesi imetlemist, jääbki see suletud ring ketrama.

Kui oled mees, siis ärka enne, kui avastad end üksinda tühjast majast, mõistmata, mis valesti läks.

Annika/ Hakima Noori
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Annika Minapilt: Sisemine Ilu
sisemineilu.ee

25/07/2026

SÜÜTUNNE ON KUNSTLIK

KUIDAS ME ENNAST VARASES EAS KAOTAME?

SÜÜ on kunstlikult inimese poolt tekitatud tunne. Seda ei ole loodud inimese olemuse juurde.

Süütunne sünnib siis, kui algab ENESEKATSE. Kui lapsele sisendatakse, et tema loomulikud reaktsioonid on valed, siis hirmu KEELAMINE või EITAMINE ei paranda olukorda. Vastupidi – see tekitab süütunnet, et ta POLE PIISAV. Kui laps peab lisaks veel valetama, et ta ei tundnud hirmu (et olla "tubli" ja heaks kiidetud), kaotab inimene iseenda ja oma tõe juba väga varases eas. See nõiaring kandub edasi täiskasvanuikka.
Ka täiskasvanu ei peaks endale ütlema, et ta on midagi valesti teinud, sest sellega mõistab ta end hukka. Nii tekib taas SÜÜ, et tehakse midagi lubamatut, mida ei tohiks teha.

Kuidas "peab" versus "ei tohi"?

See kõik tekib vaid mõttest: ettekujutusest, KUIDAS PEAB OLEMA või KUIDAS EI TOHI OLLA. Nende kahe vahel sirgubki SÜÜ või/ja HÄBI.

Tegelikult tekib talumatu olukord:
Kui inimene või laps teeb nii, nagu ta ise tahab, tekib süütunne (sest ühiskonna või vanemate kood ütleb: ei tohi, pole lubatud, see on vale).
Kui ta teeb nii, nagu nõutakse, peab, on õige, tekib ebakindlus (habras enesetunnetus, sest ei olda enam endaga kontaktis).

Karistamine ja sisemine killustumine

See kõik on seotud hirmutamisega, mis tekitab meis sügava sisemise killustumise. Karistamine vaid võimendab inimese ja lapse killustamist. See paneb meid uskuma, et me peame osad iseendast ära peitma, lukustama või sootuks hävitama, et olla armastatud.

Nii tekibki täiskasvanu, kes on pidevas sõjas omaenda tunnete – hirmu, viha või kurbusega. (Nendest kirjutan lähemalt juba järgmistes postitustes).

Meditatsioon kui tee tagasi terviklikkuse juurde

Just seepärast ma armastan aktiivseid meditatsioone. Need loovad ruumi, kus mõisted PEAB ja EI TOHI kaovad ära.

Meditatsioon on midagi täiesti loomulikku. See loob seisundi, kus isegi ebakindlus on ilus. Seal on kõik, mis su sees parajasti eksisteerib, täielikult loomulik ja lubatud. Läbi sisemiselt lubatud väljenduse suureneb kontakt iseendaga, killud tulevad taas kokku ja vähenevad ebaloomulikud hirmud. ❤️

Annika / Hakima Noori
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
sisemineilu.ee

07/07/2026

Kas Sa püüad hoida midagi, mida tegelikult enam pole?
Meile on maast madalast õpetatud, et abielu või suhte nimel peab "vaeva nägema", "kannatama" ja lõpuni võitlema. Meie ühiskondlikud programmid väärtustavad sageli kvaliteedi asemel kvantiteeti ehk suhte pikkust ja välist vormi, mitte aga indiviidi tegelikku õnne, vabadust ja elujõudu. Me kulutame tohutult energiat, et hoida iga hinnaga elus olukordi, kus baasvundament – vabadus ja usaldus – on kadunud. Kuid kas see on armastus või hoopis hirm ja ühiskondlik ootus?
Osho pöörab selle kõik pea peale, öeldes, et hoopis see vägisi kinnihoidmine ja võitlemine on tegelik isekus ja hävitustöö. See on ego hirm tühjuse ja tundmatuse ees. Oma loengusarjas "A Bird on the Wing" on ta öelnud midagi erakordselt kõnekat ja vabastavat, mis need vanad programmid tühistab:
"Usaldust ei saa sundida; armukadedus püüab seda teha. (...) Kui sa armastad kedagi ja sinu sügavus kõnetab teise sügavust – teie olemused kohtuvad –, siis on see ilus. Kui seda ei toimu, minge lahku. Kuid ärge võidelge selle nimel, sest te raiskate aega ja elu. Ja mitte ainult aega – teie võime armastada saab kahjustada."
Suhted peaksid meile andma tiivad, mitte meid seestpoolt tühjaks põletama. Kui suhte elushoidmiseks on vaja pidevat võitlust ja eneseohverdust, ei ehita me silda, vaid lõhume omaenda südant ja blokeerime oma elujõudu. Ja mis kõige valusam – ilma usalduseta kaob suhtest ka igasugune vabadus. Selle asemele astub nähtamatu kontrolli ja hirmude puur, mis lämmatab mõlema osapoole hinge. Me võime kaotada oskuse üldse kunagi uuesti kedagi usaldada, sest oleme end ribadeks püüelnud.
Suurim kink, mida me saame sellises olukorras endale teha, on luba astuda välja sellest koormavast või võltsist lavastusest.
Kui me julgeme välja öelda oma absoluutse tõe, tekib näilise rahu müüri sisse esimene mõra. See on hetk, kus tõde tuuakse hämarast nurgast valguse kätte – aknalauale, kus siseruum kohtub värske õhu ja uue horisondiga, tekib uus perspektiiv.
Ja kõige vabastavam etapp on see, kui sa suudad astuda sammu eemale. Sa ei jookse enam teist inimest päästma, muutma ega tema eest asju ära lahendama. Sa lubad tema teekonnal olla tema enda hinge asi ja võtad oma elujõu täielikult endale tagasi.
Nii sünnibki päris rahu – oma keskmes, oma Haras. Kui sa keeldud osalemast reeglites, millest süda osa ei võta, on tee uude algusesse puhas. Mõnikord on kõige suurem armastuse tegu – nii enda kui teise inimese vastu – julgus astuda välja ühiskondlikest mustritest. Oskus märgata, et see pole see koht Sinu jaoks, ning lubada mõlemal osapoolel vabalt ja väärikalt edasi liikuda. Ilma viha ja konfliktita. Lihtsalt austusest elu ja oma hinges leiduva ilu vastu. 🤍
Osho ja laiemalt kogu Zeni lähenemine on selles mõttes revolutsiooniline – see toob fookuse tagasi indiviidi autentsusele. Tõeline vastutus algab vastutusest omaenda elujõu ja puhtuse ees. Kui me laseme end suhetes või ühiskondlikes ootustes tühjaks põletada ja ära lõhkuda, ei ole meil lõpuks enam kellelegi midagi anda.
See liblikas siin pildil on vabaduse ja metamorfoosi sümbol. Ta on väsinud, tema tiivad on kulunud, viga saanud elatud elust ja katsumustest. Kuid vaadake tema varju lehel... See ei peegelda tema viga saanud füüsilist kuju. Vari lehel meenutab hoopis inglit! See on visuaalne kinnitus, et hoolimata välistest kulumisjälgedest ja "fassaadi" purunemisest, on meie päris olemus, meie hinge puhtus ja tiivad endiselt olemas. See on meie tegelik, vaba ja ingellik olemus, mis pääseb lendu, kui me usaldame ja laseme lahti kontrollist ja välisest.

Kas Sa püüad hoida midagi, mida tegelikult enam pole?

Meile on maast madalast õpetatud, et abielu või suhte nimel peab "vaeva nägema", "kannatama" ja lõpuni võitlema. Meie ühiskondlikud programmid väärtustavad sageli kvaliteedi asemel kvantiteeti ehk suhte pikkust ja välist vormi, mitte aga indiviidi tegelikku õnne, vabadust ja elujõudu. Me kulutame tohutult energiat, et hoida iga hinnaga elus olukordi, kus baasvundament – vabadus ja usaldus – on kadunud. Kuid kas see on armastus või hoopis hirm ja ühiskondlik ootus?

Osho pöörab selle kõik pea peale, öeldes, et hoopis see vägisi kinnihoidmine ja võitlemine on tegelik isekus ja hävitustöö. See on ego hirm tühjuse ja tundmatuse ees. Oma loengusarjas "A Bird on the Wing" on ta öelnud midagi erakordselt kõnekat ja vabastavat, mis need vanad programmid tühistab:

"Usaldust ei saa sundida; armukadedus püüab seda teha. (...) Kui sa armastad kedagi ja sinu sügavus kõnetab teise sügavust – teie olemused kohtuvad –, siis on see ilus. Kui seda ei toimu, minge lahku. Kuid ärge võidelge selle nimel, sest te raiskate aega ja elu. Ja mitte ainult aega – teie võime armastada saab kahjustada."

Suhted peaksid meile andma tiivad, mitte meid seestpoolt tühjaks põletama. Kui suhte elushoidmiseks on vaja pidevat võitlust ja eneseohverdust, ei ehita me silda, vaid lõhume omaenda südant ja blokeerime oma elujõudu. Ja mis kõige valusam – ilma usalduseta kaob suhtest ka igasugune vabadus. Selle asemele astub nähtamatu kontrolli ja hirmude puur, mis lämmatab mõlema osapoole hinge. Me võime kaotada oskuse üldse kunagi uuesti kedagi usaldada, sest oleme end ribadeks püüelnud.

Suurim kink, mida me saame sellises olukorras endale teha, on luba astuda välja sellest koormavast või võltsist lavastusest.

Kui me julgeme välja öelda oma absoluutse tõe, tekib näilise rahu müüri sisse esimene mõra. See on hetk, kus tõde tuuakse hämarast nurgast valguse kätte – aknalauale, kus siseruum kohtub värske õhu ja uue horisondiga, tekib uus perspektiiv.

Ja kõige vabastavam etapp on see, kui sa suudad astuda sammu eemale. Sa ei jookse enam teist inimest päästma, muutma ega tema eest asju ära lahendama. Sa lubad tema teekonnal olla tema enda hinge asi ja võtad oma elujõu täielikult endale tagasi.

Nii sünnibki päris rahu – oma keskmes, oma Haras. Kui sa keeldud osalemast reeglites, millest süda osa ei võta, on tee uude algusesse puhas. Mõnikord on kõige suurem armastuse tegu – nii enda kui teise inimese vastu – julgus astuda välja ühiskondlikest mustritest. Oskus märgata, et see pole see koht Sinu jaoks, ning lubada mõlemal osapoolel vabalt ja väärikalt edasi liikuda. Ilma viha ja konfliktita. Lihtsalt austusest elu ja oma hinges leiduva ilu vastu. 🤍

Osho ja laiemalt kogu Zeni lähenemine on selles mõttes revolutsiooniline – see toob fookuse tagasi indiviidi autentsusele. Tõeline vastutus algab vastutusest omaenda elujõu ja puhtuse ees. Kui me laseme end suhetes või ühiskondlikes ootustes tühjaks põletada ja ära lõhkuda, ei ole meil lõpuks enam kellelegi midagi anda.

See liblikas siin pildil on vabaduse ja metamorfoosi sümbol. Ta on väsinud, tema tiivad on kulunud, viga saanud elatud elust ja katsumustest. Kuid vaadake tema varju lehel... See ei peegelda tema viga saanud füüsilist kuju. Vari lehel meenutab hoopis inglit! See on visuaalne kinnitus, et hoolimata välistest kulumisjälgedest ja "fassaadi" purunemisest, on meie päris olemus, meie hinge puhtus ja tiivad endiselt olemas. See on meie tegelik, vaba ja ingellik olemus, mis pääseb lendu, kui me usaldame ja laseme lahti kontrollist ja välisest.

Hoidke oma sisemist ilu ja elujõudu! 🌈
Ingellik vari on alati meenutamas vabadust ja tõde.

Annika Kageyama
Annika Minapilt: Sisemine Ilu
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
SISEMINEILU.EE

03/07/2026

KUIDAS SÜSTITUD HIRMU JA SÜÜTUNNET KEHAST VABASTADA?🍀🍀🍀

Hirm on intelligentne, sest aitab ellu jääda. Kuid pinge, ärevusfoon ja süütunne on lapsele vägisi sisse süstitud – see pole loomulik hirm, laps pole nendega sündinud ega ole nende eest vastutusvõimeline. Kui ümberringi öeldakse lapsele, et sa pole OK, kui sa oled selline ehk sina-ise, tekitab see eraldatust eksistentsist ja surmahirmu. Tekitatud hirm on armastuse puudumine. Mida rohkem hirme, seda vähem armastust.

Hirmuga võitlemine ja selle eitamine muudab meid sisemiselt vaid kartlikumaks, sest tekitab hirmu hirmu ees ning toob kaasa jõuetuse.

Mõtetega loodud hirmud ja lihasmälu

Kui loomulik hirm on intelligentne, siis ebaloomulikud hirmud (nt hirm lennata, autoga sõita, kukkuda, eksida või süüdi olla) on mõtetega loodud. Need tulevad sageli hirmust võtta vastutust.

Kuid füüsilises kehas toimuvad sel hetkel täpselt samad reaktsioonid, nagu oleks tegemist päris eluohtliku olukorraga. Meie kehas on lihasmälu, kuhu need vanad koodid salvestuvad, ja meie enda mõtted toovad need ikka ja jälle esile.

💎Lihtne harjutus pingete maandamiseks:

Kuna kehapingeid tekitavad meie enda mõtted, saame me neid ise ka juhtida. Proovi seda kohe praegu:

Pane silmad kinni.
Tunneta ja taju, kus kohas su kehas on pinge.
Pinguta seda kohta teadlikult veelgi rohkem... ja siis lase täielikult lahti.

Ise me tekitame mõtetega pingeid, ise saame sel viisil pingeid ka maandada.

Hirm on nagu pimedus – see on vaid valguse puudumine

Hirmuga pole tarvis võidelda, vaid tuleb suurendada teadlikkust. Hirmu tuleb vaadelda ja jaatada, mitte selle eest põgeneda.

Kui teed näiteks aktiivseid meditatsioone, siis need kergitavad kehast üles sügavaid hirme, millest sul varem polnud aimugi. Pärast meditatsiooni vajavad asjad settimist – kohe pole tarvis hakata midagi muutma. Anna endale aega. Kui meditatsiooniseisundis saab see kõige suurem hirm – surmahirm – päriselt nähtud, siis kaob ka surma tunne ja hirm.

Suurendades teadlikkust, suurendad sa armastust. Sa näitad endale valgust ja pimedus ning hirmud vähenevad. 🤍

Annika / Hakima Noori
sisemineilu.ee

01/07/2026

HIRM on intelligentne, sest aitab ellu jääda. Pinge, ärevusfoon on süstitud hirm, pole loomulik hirm, laps pole nendega sündinud. Kui ümberringi öeldakse lapsele, et sa pole OK, kui sa oled *selline* ehk sina-ise. See tekitab eraldatust ka eksistentsist ja tekitab surmahirmu. Tekitatud hirm on millegi puudumine, armastuse puudumine. Mida rohkem hirme, seda vähem armastust. Hirmuga võitlemine, selle eitamine muudab sisemiselt kartlikumaks, sest tekitab hirmu hirmu ees ning tekib jõuetus.

Annika / Hakima Noori
Hakima Noori • Sõnatu Vägi
Sisemineilu.ee