05/06/2026
‼️➡️ Kolmapäeval avas Iru Hooldekodu galeriis enda näituse Ott Kadarik. Juba enne näituse ametlikku avamist oli elanike ja külastajate tähelepanu märkimisväärselt elev. Juba pealkiri irriteerib - "Jõhker vana!" 😎
SPETSIAALSELT IRU HOOLDEKODU GALERII JAOKS VALMINUD TÖÖD! Tööd ajast, selle kulgemisest. Vanaduse ausast, tegelikult ka hinnatud väärtusest. Mitte ainult sõnades, vaid fundamentaalselt tunnetatuna, läbi arhitektuuri. Siin ei ole kerjatud kurbust või haletsust, on aus elu vananemine. Võimas❗Seda peab vaatama tulema!
Ott Kadarik:
Jõhker vana!
Selle näituse tööd joonistasin ma oma viiekümnenda juubeliaasta künnisel. Hariliku pliiatsiga, paberijääkidele ja spetsiaalselt Iru hooldekodu galerii jaoks.
Näituse lähtepunkt ei olnud mitte Jaapan, ega isegi arhitektuur, vaid näitusekoht ise. Kutse teha näitus eakatekodus muutis paratamatult ka tööde olemust. Hakkasin mõtlema ajast, kestvusest ja ruumidest, mis kannavad vananemist väärikalt välja.
Jaapani vana arhitektuur tundus nende mõtete väljendamiseks peaaegu vältimatu kujund. Mitte eksootika pärast, vaid seepärast, et sealne ehituskultuur oskab vanust mitte varjata ja pigem eksponeerib seda. Vana puit, kulunud konstruktsioonid ja kergelt lääpa vajunud katused ei mõju seal lagunemise, vaid aja poolt lisatud väärika paatinana.
Jaapan ei ole mulle muidugi ka tegelikkuses võõras ega kauge kujutelm. Olen juba viimased kakskümmend aastat pea iga-aastaselt Tokyos käinud ning selle aja jooksul on mõned sealsed ruumid, tänavad ja atmosfäärid minus lihtsalt ladestunud. Mitte otseste vaadetena, vaid mingi aeglase ruumitundena, mis vahel pliiatsiga sodides ise pinnale tuleb.
Mind ei huvitanud reaalse keskkonna dokumenteerimine ega konkreetsete motiivide kujutamine. Ükski nendest töödest ei näita olemasolevat templit, maja või paika. Need joonistused on improviseeritud mälupildid millestki, mida ma olen kunagi näinud, pildistanud või lugenud. Võib-olla isegi mitte Jaapanist endast, vaid sellest vaimsest ruumist, mida inimene “Jaapaniks” nimetab — korrast, vaikusest, kulumisest ja ajast.
Näituse pealkiri „Jõhker vana“ ei ole mõeldud iroonilise loosungina, kuigi tal on kahtlemata ka eneseirooniline mõõde. Eesti slängis ei tähenda see väljend tingimata midagi jõulist, vana või agressiivset. Sageli kasutatakse seda tunnustusena millegi hästi tehtu kohta. Selles mõttes on „jõhker vana“ minu motiividel kujutatu kohta pigem kompliment kui diagnoos.
Mulle tundub, et selles väljendis on korraga midagi robustset ja hella. Midagi jaburat ja elujõulist. Midagi, mis ei püüa enam noor, korrektne ega elegantne olla.
Need joonistused ei räägi Jaapanist. Need räägivad ajast.
Ott Kadarik
