05/05/2026
Mida tähendab KOOLIVALMIDUS? Kas laps tunneb tähti-numbreid ja suudab pliiatsit käes hoida? Suudab parema käega üle pea oma vasakut kõrva puudutada? Piimahambad hakkavad jäävhammaste vastu vahetuma? Ja aitab siis juba kah? Hoia oma piip ja prillid, sest siit tuleb üks igavesti p**k postitus teemal KOOLIVALMIDUS.
Jah, tähtede ja numbrite (ära)tundmine, nimetamine ning eakohane pliiatsihoid on tõesti miski(d), mis on üheks näitajatest. Üldiselt (aga erand kinnitab reeglit), on 6-7 aastane eakohane laps tähtedest ja numbritest huvitatud. Ta näeb tähti siin-seal ja tunneb huvi, mida need tähendavad ning mida uut nende abil teada võib saada. Sama numbritega. Minu ema ütles näiteks, et ta mäletab küll, et käisin üht ja teist tähemärki ta käest küsimas, aga see info, et lasteaiaõpetaja teatas järsku, et Helen oskab juba väga hästi lugeda, tuli talle üllatusena. Nii see enamjaolt käibki. KUI keskkond on rikkalik ja on alati keegi, kelle poole vajadusel pöörduda.
Kõik lapsed ei ole "sama puuga löödud". On neid, keda huvitavad hoopis teised asjad. Ja ka see on väga okei. Aga milline on lapse tähelepanu- ja keskendumisvõime? Milline on lapse püsivus pingutust nõudva ülesande puhul? Kas ta tuleb toime sellega, kui on vaja enda korda oodata? Kas ta tahaks kohe alla anda või pusib, kuni jaksab? Kui kaua ta jaksab? Kas ta oskab vajaduse tekkides abi paluda? Kuidas ta seda teeb? Kas ta suudab oma mõtteid ja tundeid teistele arusaadavalt väljendada? Arvestab teistega? Kas ja mil määral on ta õpetamisele vastuvõtlik? Kas tema (töö)mälu toetab teda?
Kuigi tänasel päeval on ilmselt pea iga õpetaja (loodetavasti) aru saanud, et klassikalised töölehed ei ole ainus viis midagi õpetada ja see on vaid väike osa suurest, annavad need lapse tähelepanu- ja keskendumisvõime, püsivuse ja motivatsiooni kohta päris kiiresti väga palju infot. Ja kogemus on näidanud, et see kipub olema rühmaõpetaja ja/või lapsevanema jaoks esimene märkamine.. "no teda lihtsalt ei huvita.. teised teevad, tema mitte". Aga miks ei tee?
Siit edasi saame uurida, milline oskus on omandatud, milline omandamisel ja mis on alles tulevikumuusika (Lev Võgotski järgi: milline on lapse reaalne arenguvald, potentsiaalne arenguvald, tuleviku arenguvald). Fakt on see, et kui õpe on liiga lihtne, kaob huvi. Kui õpe on liiga keeruline, kaob huvi. Ainus päriselt arendav õpetamise viis toimub lapse potentsiaalset arenguvalda silmas pidades (ehk sooritab väikese abi ja pingutusega).
Ehk kui häälikanalüüs on alles lapse tuleviku arenguvallas, ei ole selles midagi arendavat, kui nõuame temalt töövihikulehel selle iseseisvat sooritamist! Veel mõttetumaks muutub õpe siis, kui talle vastuse lihtsalt lihtlabaselt ette ütleme, et ta MIDAGIGI teeks. Been there, seen that.. 🙁 Armas õpetaja, palun ära seda mitte kunagi tee!
Milline on lapse arenguvald, kui räägime järgmisest:
🐧 Kas laps kuuleb mingit kindlat häälikut häälikute reas? Tööjuhis: kui kuuled OO häälikut, tee plaks. Seejärel hakka suvalises jorus erinevaid häälikuid hääldama (aa, ss, mmm, OOO (kas tegi plaksu?), iii, eeee, OOO (kas tegi plaksu?), rrr... jne). Kui sellega on ok, liigume edasi.
🐧 Kas laps kuuleb mingit kindlat häälikut sõnas? Tööjuhis: kui kuuled sõnas EE häälikut, lehvita. Seejärel hakka sõnu ütlema. Lihtsustavaks võtteks on näidata sõna kõrvale ka pilti. Kas laps kuuleb, kui häälik on sõna alguses? Aga lõpus? Aga vahel? Äkki oskab laps ka juba hääliku asukoha määrata (ehk sooritab tegelikult juba häälikanalüüsi)?
🐧 Kas laps oskab sõna korrata nii, et jätab mõne kindla hääliku sõnas välja? Tööjuhis: ütle sõna MUNA ilma M häälikuta.
🐧 Kas laps tajub sõnas teistest pikemalt kostuvat häälikut? Kas laps oskab öelda p**ka häälikut sisaldavat sõna nii, et p**k häälik kostuks hoopis lühikesena (vaarikas = varikas; lennuk = lenuk)? Anna lapsele ette pilt, millel figureerib keegi või miski, milles esineb p**k täis- või suluta kaashäälik. Pikka täishäälikut on esialgu üldiselt lihtsam tajuda kui p**ka suluta kaashäälikut. Suluga kaashääliku p**kusest me selles etapis veel ei räägi. Esialgu esitagi vaid neid sõnu, milles on p**k vokaal (ehk täishäälik) ilma häälikuühendita (siil, vaas, suu, kool, sool, saan, maasikas, vaarikas..), edaspidi saab p**ka häälikut sisaldavaid ja mittesisaldavaid sõnu vaheldumisi esitada ning tuua mängu ka häälikuühendid. Pane kirja sõnad, mis sinu lapse jaoks raskusi valmistavad. See on õpetaja jaoks oluline info!
🐧 Kas laps eristab sarnaselt kõlavaid sõnu (st kas kuuleb ja eristab foneeme)? Nt reas on pildid SOOL, KOOL, NOOL, TOOL, ROOL. Tööjuhis: mina ütlen sõna, sina näita pilti.
Kui juba häälikute kuulmise (ja foneemide eristamise) etapis on mingi probleem, tuleb sellega tegeleda kindlasti juba ENNE KOOLI!
Kas tegu on tõesti sellega, et laps ei kuule või on küsimus tähelepanus ja võimes keskenduda? Kas teiepoolne häälikute väljahääldamine on ikka selge ja arusaadav? Kas lapse kuulmiselundid on arsti poolt üle vaadatud/kontrollitud? Äkki on probleem hoopis milleski muus, mida ei ole nii lihtne tuvastada? Sellisel juhul tasub kindlasti ka juba perearstiga konsulteerida.
Edasi jätkub töö HÄÄLIKUTEGA. Siinkohal tahan jälle meelde tuletada, et lasteaias räägime rohkem HÄÄLIKUTEST kuivõrd tähtedest (häälikuid me kuuleme ja häälime. Tähti me näeme, loeme ja kirjutame). Seega on väga oluline eristada, mis on häälikunimi ja mis on tähenimi.
Tähenimi: emm (M), häälikunimi: mmm
Tähenimi: ell (L), häälikunimi: lll
Tähenimi: err (R), häälikunimi: rrr
jne
🐧 Kas laps tajub sõna tervikut kui see talle sujuvalt ette häälida? Alustame sõnadega, mille häälikstruktuur on lihtne. Sõnu, mis sisaldavad ka suluga kaashäälikuid, on alguses kindlasti oluliselt keerulisem tajuda: mm-uu-nn-aa. Selle oskuse arendamise juures saab mängida näiteks aliase-laadset mängu, kus sõna seletamise asemel häälid selle hoopis lapsele ette. Nii säilib huvi ja motivatsioon see aliase kaart (ehk punkt) kätte saada. Mina mängin oma kahe- ja kolmeaastasega tihti nö asjade leidmise mängu: annan mõlemale kärbsepiitsa ja hakkan sõnu ette häälima. Nende ülesanne on sõna tervikut tajuda ja see siis kärbsepiitsaga "kinni püüda" (nt emme/issi (jah, väga masohhistlik lähenemine 😃), muna, sai, auto, aken..). Rõõmu ja nalja nabani ja häälikute kuulmise teel nii vajalik 🙂
Liigume häälikanalüüsi poole.. esialgu materialiseeritult, seejärel juba sisekõnes toimetades. Minu lemmikuteks vahenditeks on kujunenud kastanimunad, aga tegelikult ei ole üldse vahet, millised sarnased objektid sa häälikute tähistamiseks valid.
🐧 Näita lapsele pilti (nt SAI) ja aseta tema ette kolm kastanimuna. Nimeta iga häälikut eraldiseisvalt, samal ajal vastavale kastanimunale osutades (sss-aaaa-iii). Milline häälik oli esimene (osutades esimesele kestanimunale)? Vajadusel sõna uuesti häälides ja samal ajal kastanimunadele osutades. Milline häälik on järgmine/vahel (soovitan sõna KESKEL pigem vältida, kuigi sõnas sai on AA häälik tõesti sõna otseses mõttes keskel. Kuna aga pikemate sõnade puhul ei otsi me ainult KESKEL olevat häälikut, vaid ka neid, mis on enne/pärast seda, on lihtsam ja loogilisem võtta kasutusele sõna "vahel" ja kasutada seda sarnaselt nii lasteaias, kodus kui ka koolis)? Aga viimane? Häälikute tajumise kõrval peab lapse tegevust toetama ka tema töömälu (ehk veel üks koolivalmiduse näitaja). Edaspidi saab häälikud ka juba tähemärgiga tähistada.
Milline on (või ideaalis võiks olla) ühe koolimineva lapse oskus opereerida numbrimärkide ja hulkadega?
🐧 Kas laps loendab kokku vähemalt 12 objekti? Ehk sina annad lapsele ette 12 pliiatsit ja tema loendab, nimetades arve õiges järjekorras? Super. See on eeloskus edasi toimetamiseks.
🐧 Kas laps vastab loendamise lõpuks küsimusele "mitu pliiatsit on kokku?" adekvaatselt või vajab enne lõppvastuse välja ütlemist nende uuesti kokku loendamist? Selles etapis saad teada, kas laps nimetab lõpparvu. Ehk kas laps mõistab lõpuni, mida ta just loendamise teel teada sai. Kui mitte, siis.. esiteks vähenda mahtu (st eemalda mõned loendatavad objektid). Peale igat loendamist näitlikusta, kuidas kõik need objektid ongi kokku just täpselt see, mille te just kokku loendasite. Mina võtan kahe käega nende asjade ümbert kinni ja näitan, kuidas need nö üheks tervikuks liidan. Korrates järjepanu, et näe, siin ongi (viis) (nööpi). Võite paar korda veel sama hulga üle loendada ja visuaalselt näidata, et see hulk = VIIS nööpi. Korrata, korrata, korrata.. Kokku saab loendada sokke, lusikaid, šampoonipudeleid ja kurke. Mida loovamalt läheneda, seda suurem on võimalus, et laps sellest kohe ära ei tüdine (ERITI kui see on raske ja pingutust nõudev).
🐧 Kas laps reastab arvurea 1-12 õigesti?
🐧 Kas laps viib kokku märgi ja selle nimetuse? Ehk sina küsid suvalises järjekorras, mis arv see on (vastavale märgile osutades) ja tema vastab? Või sina ütled arvu ja hoopis tema osutab vastavale märgile?
🐧 Kui nüüd arvurea näidis eest ära võtta, kas laps vastab adekvaatselt küsimusele, et mis on 5 ja 7 vahel? Mis on enne 8? Mis on peale 4? Mis on suurem, kas 6 või 8? Mis on väiksem, kas 5 või 9? Kui laps küsimustele ei vasta, astu sammuke tagasi ja anna ette arvurea näidis. Kas näidisele toetudes tuleb ta küsimustele vastamisega toime? Kui mitte, vähenda mahtu. Seda kõike nimetatakse koondnimetusega "arvureas orienteerumine" ja on VÄGA oluline näitaja. Selle kõige harjutamise etapis on väga asjakohane võte see, kui laps saab olla ise õpetaja rollis ja sinult samasid küsimusi küsida. Tegelikult kinnistab ta sellega veel efektiivsemalt seda, mida te just õppisite 😉
🐧 Kas lapsel on tekkinud kujutluspilt hulkadest ilma, et ta seda nägema peaks. Kas ta suudab sooritada arvutusoperatsiooni oma kujutluspildile tuginedes? Anna lapsele ette mingi hulk objekte (nt 6 pliiatsit). Seejärel pane nende (pliiatsite) ette või peale näiteks paberileht ja eemalda 2 (neid seejärel lapsele näidates). Küsimus lapsele: mitu pliiatsit jäi paberi taha?
Või anna lapse ette 8 pliiatsit. Seejärel eemalda neid paberi taga hoides näiteks 4. Küsimus lapsele: kas ma panin juurde või võtsin ära? Kui mitu?
🐧 Pliiatsi hoidmise koha pealt on raske kommenteerida, kuna kõik on ajas nö vabamaks muutunud. Üldine nõuanne on see, et kui on näha, et pliiatsihoid ei ole päris eakohane ja lapse käsi väsib joonistades/kirjutades/värvides või teisi peenmotoorilisi tegevusi tehes kiiresti, käekiri ja/või värvimise tehnika on väga kaootiline ja raskesti loetav, siis võiks sellega tegeleda. Minu kogemus on näidanud, et kui anda kahe väiksema sõrme vahele mingi pisike tükike (või jälle vana hea kastan), siis see aitab lapsel automaatselt oma pliiatsihoidu parandada. Ja käsi aina treenida-treenida-treenida (pesulõksude vajutamine, paberi kortsutamine ja seejärel selle avamine, rebimine, nööpimine, lükkimine, plastiliini mudimine-vajutamine-venitamine, sõrmedega kummi venitamine..).
