10/08/2026
Mõned mõtted vägivallatu suhtlemise intensiivkursuselt.
Mind huvitab see teema, sest meil ei ole mõtet õppida end reguleerima, kui me ei tee midagi vägivalla lõpetamiseks. Motivatsiooniks on uskumus, et kogu elu on hinnaline.
See ei ole piisav, kui ainult minul on hea olla – minu heaolu ei saa tulla kellegi teise arvelt.
Vägivallatus tähendab ressursside õiglast jaotust. Isiklik rahu ja heaolu ei tähenda kahjulike võimustruktuuride tolereerimist, vaid sisemisi ressursse tegutsemiseks (taking action).
Me elame maailmas, kus tugevam jääb ellu. Ellujäämiseks on vaja jõudu. Jõu rakendamiseks on palju viise, mis ei arvesta *nõrgemate* vajadustega.
Me elame maailmas, kus elu on turvaline siis, kui halvad inimesed saavad karistada.
Kui keegi mõistetakse süüdi. Keegi on kangelane. Kangelane tapab või annab peksa. Keegi on ohver. Keegi kannatab. Kellelgi on rohkem võimu. Kellelgi on õigus. Keegi käitus valesti.
Me tahame, et teised teeksid asju meie moodi. Me oleme kiired nõu andma, kui seda ei küsita. Me oskame hästi tundeid ja haavatavust mitte välja näidata.
Me kasutame jõudu oma tahtmise saavutamiseks. Vägivallas on jõud, võim ja kontroll ja see pakub mõnu, naudingut. Vägivald on tehtud nauditavaks. Sest jõuetus ei ole nauditav.
Aga kuidas me otsustame, kes on hea ja kes on halb, kui kõik arvavad, et neil on õigus?
Vägivallatu suhtlemise meetod on pingutus sotsiaalsete struktuuride muutmiseks.
Mida teine inimene võib tunda või vajada?
Mis on minu tegevuste mõju teistele?
Kuidas aidata teisel näha, et tema tegevustel on mõju minule?
Meil on vaja osata suhelda nii, et me ei võimenda vägivalda. Millist keelt me valime kasutada?
🗣 Hinnangud, sildistamised ja kasti paigutamised. Silt aitab vähendada inimlikkust ja suurendada inimese objektistumist. Mis keegi on – ATH, nartsissist, hull, ignorantne, ebaefektiivne, rumal, saamatu, ebameeldiv jne.
Nüüd ma ei pea enam inimest nägema. Inimesest saab abstraktne, staatiline fenomen, kelle kallal on lihtsam vägivallatseda.
🗣 Meie süsteemid ütlevad inimestele, mida nad tegema peaks. Sõnad „peab, ei pea, peaks, ei peaks“ võtavad ära valikuvabaduse. Nüüd tuleb kuulata autoriteeti või järgida reegleid. Nii ei saa inimene ise oma vajadusi täita, tema vajadusi ei küsita.
🗣 Mõned teod väärivad karistust, mõned premeerimist. Mõni inimene on rohkem väärt kui teine. Mõni saab rohkem palka kui teine, sest ta on rohkem väärt või väärtustatud. Keegi alati valitseb, kedagi valitsetakse.
See aitab domineerimiskultuuril toimida.
🗣 Mis on õiglane? Kuidas olla kena ja mitte saada karistatud?
Selline süsteem toidab kuuletumist / „hea tüdruku sündroomi“.
Kui suur või väike on karistus?
Karistame kriminaale ja karistame lapsi. Karistame elukaaslasi ja iseennast.
Aga kui taim ei kasva nii, nagu sa ootasid, kas sa siis karistad teda?
🗣 Kui sa ei tee asju õigesti, siis sind häbistatakse.
Häbitunne on nii ebamugav, et peaks õpetama sind järgmine kord õigesti toimima.
Mitte vajadused, vaid süütunne, häbi ja kohustused panevad meid tegutsema.
Aga mis juhtuks, kui meie eesmärk ei oleks panna inimesi õigesti käituma, vaid mõista, mis inimeses toimub ja milliseid vajadusi ta püüab täita?
Kui sa tahaksid, et midagi muutuks ja sul oleks võimalik vestelda inimesega, kelle võimuses on midagi muuta – kolleeg, boss, abikaasa, laps, isa, õpetaja, minister, president, kuningas –, siis kas sa oskaksid temaga rääkida nii, et ta sind mõistaks ja kuulda võtaks?
Kui ei, siis vägivallatu suhtlemise praktika saab sind selles aidata. ✨
Minu kursustesse on see loomulikult tugevalt sisse põimitud.