Loov Muutumine

11/06/2026

Kui lapsel on raske keskenduda, ei pruugi probleem olla tähelepanus.

Sageli märkame seda, mis on nähtav:

• laps niheleb
• ei püsi paigal
• väsib kiiresti
• õppimine nõuab palju pingutust
• emotsioonid muutuvad ülekaalukaks

Kas küsimus on ainult õppimises ja käitumises? Või vajab tuge hoopis närvisüsteem?

Õppimise sensoorne püramiid tuletab meelde, et õppimine ei alga ajust. Õppimine algab kehast.

Oma värskes blogipostituses kirjutan sellest lähemalt.

🤍 Loe blogi – link kommentaaris.

Kui tunned, et sinu laps või sina ise vajate närvisüsteemi toetust, olen olemas.

Sageli ei alga muutus uutest teadmistest. See algab hetkest, mil keha saab kogeda, et ta on hoitud.

10/06/2026

Kes on see inimene, kes räägib närvisüsteemist, kehateadlikkusest ja muutumisest?

Loovteraapiate ajakirja värskes numbris ilmus minuga p**k vestlus, kus vaatasin tagasi oma teekonnale – muusikast psühholoogia ja närvisüsteemi teemadeni, vaikusepraktikatest ettevõtluseni ning otsingutest selgema fookuseni.

Intervjuud lugedes sain isegi aru, kui palju erinevaid radu on tulnud läbi käia, et jõuda tänasesse päeva.

Kui tunned huvi, mis on kujundanud minu tööd ja maailmapilti, oled oodatud lugema.

Meie õhinapõhine ja vabatahtlikkuse alusel tegutsev toimetus on valmis saanud järgmise Eesti Loovteraapiate Ühingu ajakirja "Loovteraapiad" numbri. Huvitavat lugemist jagub nii loovterapeutidele endile kui ka neile, kes lihtsalt valdkonna vastu huvi tunnevad. Veidi rohkem keskendusime sel korral looduse kaasamisele.
Kui sina tunned, et sooviksid ka oma tegemisi meie ajakirjas kajastada, siis võta julgelt ühendust ning teeme koos plaani valmis.
Mõnusat lugemist!

https://3bbcc8d0-841c-44d7-81ab-eae0937616de.filesusr.com/ugd/c08729_92c3f8dd8c5f4405910170e823fa80e1.pdf

25/05/2026

Suur osa inimesi ei jää kinni teadmiste puudumisse, vaid teadmised ei jõua päris ellu.

Õppimisel on erinevad tasandid.

1. tasand — saame aru.
Loeme, kuulame, kogume infot. Midagi kõnetab, tundub loogiline.

2. tasand — oskame seda teistele edasi anda.
Selgitada. Analüüsida. Nõu anda.
Ja siia jäävad väga paljud meist kinni.

Me võime rääkida piiridest, närvisüsteemist, puhkusest, kohalolust või enese hoidmisest väga teadlikult… ja samal ajal ise vanades mustrites edasi elada.

See on midagi, mida näen oma töös sageli. Inimene teab täpselt, mida oleks vaja teha. Aga puudu jääb järjepidevusest.

3. tasand — elame selle järgi, mida teame.
Mitte ideaalselt, aga piisavalt järjepidevalt, et keha hakkaks uut kogemust usaldama.

Ja siin ei ole kõige olulisem motivatsioon, vaid oskus tulla tagasi.
Ikka uuesti. Pärast väsimust. Pärast tagasilangust. Pärast vanasse mustrisse tagasi kukkumist.

Ja mitte ennast nüpeldades, vaid heasoovlikult suunda korrigeerides. Päris muutus ei sünni ainult teadmistest.
Keha vajab korduvat kogemust.

See kõik nõuab aega. Ja kuigi argipäeva sekeldustes tundub sageli, et just aega ei ole, piisab vahel mõnest lühikesest hetkest päeva jooksul.

Praegu näiteks: Peatu korraks. Tunne jalgu vastu maad. Võta üks aeglane sügav sisse- ja väljahingamine. Ja vii pilk millelegi ilusale.

Luba sellel ilul korraks ka endasse jõuda. 🤍

26/04/2026

Mida tähendab olla naine täna?

Viimased vestlused ja kogemused on toonud selle küsimuse taas väga elavalt esile.

Naised, kes kannavad korraga mitut rolli – karjäär, kodu, lapsed, vanemad, suhted. Sageli ka nähtamatu emotsionaalne vastutus.
Ja siis saabub hetk, kus keha ütleb: “Aitab.”

Liiga sageli näen oma töös naisi, kes on harjunud hakkama saama.
Olema tugevad. Kandma rohkem, kui üks inimene tegelikult peaks.
Sageli on see õpitud närvisüsteemi muster, kus turvatunne tekib vaid läbi tegemise, kontrolli ja vastutuse.

Samal ajal elame maailmas, kus räägime võrdsusest. Ja see on oluline.

Aga võrdsus ei tähenda võistlust, et üks peab olema teisest parem.
Võrdsus tähendab, et me saame koos kanda. Koos luua. Koos vastutada.
Mitte nii, et üks teeb kõike.

Kui naine võtab enda peale kõik rollid, siis kaob tasakaal – nii temas endas kui suhtes. Ja tihti ei jää ka mehele selget kohta, kuhu astuda.

—

Kogemused naiste kogukondades – nii rütmis kui ka kohalolus – tuletavad meelde midagi väga lihtsat. Naiselik vägi ei pea väljenduma ainult tegemises. See võib väljenduda ka selles, kuidas me oleme kontaktis iseenda, oma keha ja oma piiridega. Maandatult. Ühenduses. Hoitud olles.

Minu jaoks ei ole küsimus selles, kes teeb ja jõuab rohkem. Vaid selles, kas see, mida me teeme, on kooskõlas meie olemusega.

Kui tunned, et oled kandnud liiga kaua üksi ja keha on hakanud märku andma, siis see ei ole koht, kus ennast veel rohkem suruda.
See on koht, kus peatuda ja kuulata.

🤍

Kui see teema sind kõnetab,
oled oodatud seda koos uurima.

13/04/2026

“Ma olen lihtsalt väsinud… võtan midagi, et energiat saada.”
Ja haaratakse kohvi, energiajoogi järgi.

Hiljutine suur uuring (üle 1,5 miljoni inimese) tõi välja midagi, mille juures tasub korraks peatuda:

⚡ energiajookide tarbimine oli seotud
– suurema enesetapumõtete
– ja enesetapukatsete riskiga

Ja mitte ainult suurte koguste puhul. Isegi väike kogus võib närvisüsteemi mõjutada.

Samas:
☕ kohv oli seotud pigem väiksema riskiga.

Miks?
Sest energiajook ei ole lihtsalt kofeiin.
See on kombinatsioon:
– suhkrust
– ergutitest
– ja närvisüsteemi jaoks üsna intensiivsest stimulatsioonist

Kui keha on juba:
– väsinud
– pinges
– ülekoormatud

siis see ei anna päriselt energiat.
See lihtsalt lükkab keha veel kaugemale tasakaalust välja.

Ma näen seda oma töös sageli:

hetkeks on parem…siis tuleb langus…ja siis on jälle vaja midagi, et edasi liikuda.

Sa ei pea end sundima rohkemaks.

👉 Võib-olla on see koht, kus küsida:
mis päriselt toetab minu energiat?

Püsiv energia ei tule purgist, vaid kehaga kontaktist, rütmist ja turvalisest närvisüsteemist.

Kui see teema sind kõnetab, siis oled oodatud seda koos minuga uurima 🤍

06/04/2026

Väljas läheb valgemaks, elu justkui kiireneb…aga keha ei pruugi sama tempoga kaasa tulla. Olen märganud – nii enda kui ka klientide juures –, et kevadine üleminek ei ole ainult kergus.
Ja see on okei.

Käes on kevad. Uuenemine. Lihavõtted. Aga iga uus algus eeldab ka millegi vana lahtilaskmist. Mitte ainult mõttes, vaid ka kehas. Sest enne kui midagi saab päriselt kasvada, peab miski meis pehmenema, lagunema, ümber kujunema.

Ma näen seda oma töös iga päev. Inimesed ei vaja praegu rohkem pingutamist, vaid rahunemist, kus vana saab turvaliselt ära kukkuda.
—
Kui ka sina tunned, et energia ei tule veel järele sellele, mida kevad justkui “ootab”, kui kehas on väsimus, segadus või vahepealne tunne, et midagi nagu liigub, aga pole veel selge – siis see ei ole tagasiminek.
See on üleminek.

Võib-olla ei ole praegu küsimus:
👉 mida ma pean tegema, et edasi liikuda?
vaid:
👉 millest ma olen valmis lahti laskma, et midagi uut saaks tekkida?

Muutus ei sünni ainult sellest, et me mõtleme teisiti. See sünnib sellest, et me hakkame ennast teisiti kogema.

Kehas. Närvisüsteemis. Selles, kuidas me iseendaga oleme.

Kui tunned, et oled ise ka selles üleminekus ja vajad toetust, kus keha ja närvisüsteem saavad rahulikult kohaneda, siis olen olemas.

Töötan kehapõhiselt, toetades närvisüsteemi tasakaalu ja sisemist muutust.

Kirjuta mulle 🤍

24/03/2026

Pühapäeval keerame kellad…
lubame kehal kevadesse liikuda.

Kevade saabumine ei tähenda alati kohe rohkem energiat.
Sageli vajab keha aega, et talvisest rütmist välja liikuda – ja sel perioodil võivad ilmneda väsimus, rahutus või motivatsiooni kõikumine.

See on loomulik.
Ja seda saab teadlikult toetada.

29.03 toimub töötuba „Talvest kevadesse kergusega“, kus vaatame, mis muutused toimuvad meie kehas kevade saabudes ning kuidas neid pehmelt toetada.

Ühendame hiina meditsiini vaate ja lihtsad juhendatud hingamispraktikad, mis aitavad närvisüsteemil rahuneda ja kehal uue rütmiga kohaneda.

See on hetk, kus saad olla ja kuulata, mida sinu keha tegelikult vajab.

🤍 Väike restart kevadesse

Info ja registreerimine kommentaaris 👇

16/03/2026

Loov Muutumine mõttehetk.

Autentsusest räägitakse palju.
Aga millal tundsid viimati, et oled päriselt sina ise?

Hiljuti ilmus MuusikaTeraapia häälekandjas minu artikkel, kus mõtisklen autentsuse ja iseendaks olemise üle.

Kui teema sind kõnetab, leiad lingi kommentaarist.

Mis tähendab autentsus sinu jaoks?

20/02/2026

Tugev. Toimiv. Iseseisev. Ja seesmiselt üksik.

Üksik naine ei ole alati see, kellel ei ole partnerit, pigem see, kes kannab, vastutab, hoolitseb… aga kelle närvisüsteem ei saa kunagi päriselt rahuneda.

Teraapiaruumis juhtub vahel, et seansi lõpus soovib klient kallistada.
Keha kogeb lõpuks pehmenemist ja turvatunnet.

Turvaline kontakt on närvisüsteemi bioloogiline vajadus.
Me ei kasva sellest välja, kahjuks me lihtsalt õpime seda varjama.

Blogis kirjutan kallistamisest ja kuidas seda enda heaks kasutada.

👉 Loe blogist:
https://merlehillep.com/post/new-blog-post-kallistus

Kui sa oled naine, kes saab kõigega hakkama… aga oled väsinud selle kõige kandmisest, siis 1:1 töö on koht, kus saad hetkeks kõik maha panna.
Broneeri tutvumiskõne (link profiilis) ja vaatame, kuidas saan su närvisüsteemi toetada.

Me elame puudutusnäljas ajastul. Ärevus kasvab, aga füüsiline turvatunne kaob. Kallistus ei ole nõrkus – see on bioloogia, loomulik vajadus.

13/02/2026

Töös klientidega kerkib sageli üles teema – endale andestamine.

Enamasti räägime andestamisest teistele. Aga tõeliselt raske on hoopis iseendale otsa vaatamine. See ei ole just romantiline protsess ega ka lihtsalt „ma lasen lahti“.
Sellega tulevad sageli kaasa mitmed kihid:
– süütunne
– häbi
– kurbus
– ja vahel ka pettumus iseendas.

Minevikus tehtud otsus tundus tol hetkel õige ja vajalik. Sai see ju tehtud tolleaegse teadmise, ellujäämise-, armastuse-, mõistmis- ja kuuluvusvajaduse tõttu.

Kuid tagantjärele tarkus on alati targem. Täna kipume oma mineviku-mina üle kohut mõistma just selle tarkusega, mis on sündinud läbi kogemuse. Ja see ei ole õige.

Endale andestamine ei tähenda, et see tegu oli õige või vale. Pigem ei nüpelda ma ennast enam selle eest, mida ei saa muuta.
Isegi siis, kui tulemus oli valus, kaasneb sellega täna mõistmine - olen kasvanud.

See on töö närvisüsteemi tasakaalustamisega keha tasandil: hoiab häbi ju keha kokku tõmbununa, süütunne minevikus kinni ning
kurbus on sageli sillaks – läbi mille saame liikuda leebemasse kohta.
Kui märkad süüd või häbi kehas, luba pikalt välja hingates õlgadel millimeetri võrra langeda. See on piisav.

Leidsin ka, et kõige küpsem küsimus ei ole: „Kuidas ma sain nii rumal olla?“
pigem: „Mida ma tol hetkel tegelikult vajasin?“
ja: „Kas ma suudan seda osa endas täna mõista?“

Andestamine iseendale ei ole nõrkus.
See on vastutus – ilma enesehävituseta.

Rumi sõnadega:
„Kui lased lahti selle, kes sa arvasid end olevat,
saad ruumi sellele, kes sa tegelikult oled.“

Avan siia arutelu:
– Kas endale andestamine on sinu jaoks keerulisem kui teistele?
– Milline tunne kerkib esimesena – süü, häbi või kurbus?
– Mis aitaks sul vaadata oma mineviku-mina poole rohkem kaastundega?

Kui tunned, et see teema vajab hoitud ruumi, siis just selliste kihtidega me kohtumistel töötame.