04/03/2026
Minu isa Fjodor Zimens (Teodor Siemens) sündis 100 aastat tagasi, 1926.aastal, 10.märtsil. Minu teada ta oli pere teine laps neljast ja ainus poeg. Pere elas Altai krais, Lõuna-Siberis. Mul on kahju, et omal ajal ei pannud kirja lugusid tema lapse- ja nooruspõlvest, sest mu lapsed ei tundnud vanaisa – isa suri 25 aastat tagasi, 02.märtsil. On tõesti imelik, kuidas mingid aastapäevad põimuvad – 100, 25…
Isa sündis saksa asulas, mis oli asutatud 1900.alguses. Avatud oli algkool, kus lapsed õppisid saksa keeles. Kuna lähestikku asus mitu saksa asulat ja suhtlus käis saksa keeles, täpsemalt kohalikus dialektis, hakkas isa õppima vene keelt alles koolis.
Nende perekond ei olnud rikas, aga saadi kenasti hakkama – oli maa, olid hobused, lehmad. Tööd väärtustati ja elulaad oli tagasihoidlik – saksa külades elasid usklikud inimesed, mennoniidid ja baptistid. Siis, kui nende piirkonda jõudis nõukogude võim 1920ndate teises pooles, alustati kolhooside loomisega, paljud peremehed olid vahistatud ja ära viidud, hiljem hukatud. Isa rääkis, kuidas majapidamisloomi viidi kolhoosi. Tädi, tema vanem õde, meenutas elu lõpuni, et isegi tüdrukute mänguasju ja nukke võeti neilt ära ja viidi minema. Esimene suurte muutuste periood toimus umbes isa 7-8 eluaasta ajal – kui kolhooside moodustamise järgselt hakati majapidamisi rüüstama ja vahistati pereisa. Ülejäänud perekond – ema, kolm tütart (10, 6, 3) ja poeg (8 ) – jäid kuidagi elama. Lihtne ei olnud, aga saadi hakkama. Ma ei tea täpselt, mis põhjusel, aga üks noorematest õdedest suri ja isa ei rääkinud temast eriti, võib olla, et ei mäletanudki eriti.
Siis, kui isa sai 14-aastaseks, suunati teda tööarmeesse. Tööarmee oli midagi sarnast vangilaagritega – isa oli sakslane, ees oli suur isamaaline sõda, selliseid „elemente“ eraldati ja pandi tööle, tasuta. Ka tema vanem õde viibis tööarmees. Kuhugi kaugemale Siberisse nende perekonda ei viidud, rakendati sünnikoha läheduses. Kuidas ja millal isa sai tööarmeest tavaellu naasta, kuidas tema esimest perekonda lõi ja miks vahepeal kolis Kasahstani – mina ei tea. Minuga isa sellest ei rääkinud, kas minu nooruse või ebameeldivate mälestuste tõttu. Kui minu ema pärast, kui ma juba vanem olin, midagi jutustas, siis samuti ei olnud sellest perioodist mingeid detaile tulnud. Tean niipalju, et isa esimene abikaasa oli mõni aasta isast vanem, neil sündis poeg 1947.aastal, minu poolvend Jakov, ja nad elasid vahepeal Orenburgi krais, siis Kazahstanis, siis tulid tagasi Orenburgi kraisse, kus ka isa ema ja vanem õde elasid. Siis isa läks tööle Tadžikistani, kus toimus suur ehitus ja vajati oskustöölisi, kellele maksti ka korralikult, aga pere – abikaasa ja täiskasvanuks saanud poeg oma perega – jäid Orenburgi kraisse.
Tadžikistanis isa sai tuttavaks minu emaga, mis viis lahutuseni esimese abikaasaga, aastal vist 1974. Pärast seda minu vanemad abiellusid, elasid mõni aasta Tadžikistanis ja ~1978.aastal kolisid Eestisse. Perekondlikud sidemed mängisid siin oma rolli – isa noorem õde tuli Eestisse elama 1960.alguses juba ning talle siin meeldis. Kolimine toimus – ema sõnade järgi – ootamatult. Isa tuli Eestisse külla suvel, sõideti ringi, isa õde oli väga positiivselt meelestatud, isa uuris töövõimalusi – selgus, et tema saab tööd kasvõi homsest, ja nii isa otsustas Eestisse jääda. Minu emale tehti kaugkõne, et müü ebavajalik kraam ja tule järele, ja asi oli otsustatud.
Ma ei ole kunagi lõpuni aru saanud, mis põhjusel selline spontaanne otsus sai ette võetud… Nii isal kui emal oli selleks ajaks Tadžikistanis stabiilne elu, normaalsed tasuvad töökohad, väljakujunenud sotsiaalne võrgustik. Ema vanemad, vend oma perega elasid samas linnas. Vanavanemad hoidsid mu poolõde, kui ta väike oli, nad olid väga lähedased. Minu isa ei olnud – siis kui mina teda tundsin – selline spontaanne ja uljas tegutseja, pigem tagasi hoidev, vaikne ja ei soovinud probleeme tekitada. Nii et küsimused, küsimused…
Ema tuligi Eestisse, õde läks kooli, isa tööle, ema samuti. Mõne aasta möödudes sündisin mina. Isa oli selleks ajaks juba 54aastane. Ema rääkis, et isa tegeles minuga palju, mängis, käis jalutamas, luges raamatuid – seda ma ise ka mäletan. Käisime kahekesi reisimas – Eestist Orenburgi vanaema juurde, olin 2-3aastane. Olin paras väänik, tõeline ora ühes kohas, aga isa kuidagi sai hakkama ja ei kurjustanud minuga. Varajases lapsepõlves oli isa alati olemas. Mis mul on veel meeles sellest ajast – kuidas isa oli ema jaoks olemas. Ema tegi füüsiliselt rasket tööd lehmalaudas, öötalitajana. Isa tuli pärast oma tööpäeva kella 17-18 paiku lauta, aitas raskemaid tegevusi ära teha, võttis mind kaasa ja viis koju. Varahommikul ema tuli koju, isa läks oma tööle töökotta. Tänu sellisele korraldusele olin kodune laps ja ei käinud lasteaias.
Veidi keerulisemaks/kehvemaks läks siis, kui läksin kooli. Sama aasta suvel olime jälle isaga koos vanaema juures, ema meiega ei tulnud, ja kui meie tagasi jõudsime, selgus, et emal on uus töökoht, Tallinnas. Igas mõttes parem, kui see töö, mis tal enne oli, aga nii kaugel nüüd… Mulle tundub, et isa hakkas rohkem jooma just siis. Või mälu mind petab selles osas, et enne oli kohal ema, kes tegi isa joomist vähem märgatavaks. Nüüd pidin olema isaga rohkem kahekesi koos olmeolukordades. Igasugust juhtus – unustasin võtmed koju ja koolist tulles ei saanud tuppa kuni hilisõhtuni, kuni isa pärast oma tööd ilmus kusagilt „sõprade juurest“ purupurjus, või purjuspeaga isa kukkus näo katki ja olin ainus, kes teda kokku lappis, või tema joomakaaslased istusid meie juures köögis ja ma ei saanud süüa, sest ei tahtnud sinna minna. See oli keeruline periood, aga emal tuli koondamine 1993.aastal ja ta tuli tagasi meie külakesse. Isal oli selleks ajaks juba ammu pensioniiga käes, aga ta otsis – ja leidis – tööotsi. Tema oli osav ja kohusetundlik töötaja ning kui ta ei joonud, hinnati teda väga.
Sellel ajal minu tädi, kes Eestis elas, aga kes lahkus 1980ndate lõpus ajaloolisele kodumaale Saksamaale, kutsus isa enda juurde külla. Schengeni ajastu tulekuni on veel mitu mitu aastat, seega kogu paberite ajamine oli aega ja eriti närve nõudev protsess. Jäime emaga ootama uudiseid. Plaan oli selline, et kui isa on Saksamaal, saab tema seal asju ajada ja kui Eestisse naaseb, siis vormistatakse vajalikke pabereid emale ja mulle ning kogu pere läheb elama Saksamaale. Isa oli ära kas kolm või neli kuud, aga kui tuli tagasi, siis vaatamata vanemate pingutustele, läks paberite ajamine valesti ja jäime Eestisse. Mulle tundub praegu, et isa jaoks oli see suur tagasilöök, tema käis oma sugulaste juures, nägi teistsugust elu, temas tekkis lootus, et ta saab elada oma suguvõsa läheduses – Saksamaale oli kolinud selleks ajaks ka isa sugulasi Venemaalt ja Kasahstanist. Isal ei olnud palju unistusi, aga see võis olla üks viimaseid.
Ema sai uuesti tööle öötalitajana, isa käis abis alati. Suvel karjamaal, talvel laudas käisid nad koos. Mina olin umbes selleks ajaks kooli lõpusirgel ja vaatasin pigem pealinna poole, kui oma vanemate tegevusi. Olin ka teismelisena paras tegelane ja arvestades mu vanemete iga – mõlemad võisid mulle vabalt olla vanavanemate eest, tekitasin neile muresid küllaga. Samas isaga – kui ma nädalavahetusel kodus käisin – saime rahulikult arutada maailma asju alates armastusest kuni poliitikani. Emaga ikka ka, aga sel perioodil tajusin, et olen isaga rohkem sarnane.
Kui abiellusin ja sündis laps, käisin vanemate juures harva. Aga selle eest tulid vanemad meie juurde - nii last hoidma kui tõid toidukraami maalt – oma on ikka parem. Õppisin siis kõrgkoolis ja tänu vanemate abile ei pidanud olema palju eemal, sain rahulikult käia praktikal. Käisingi ja õppisin, tütar kasvas ja läks lasteaeda, vanemate käimine meie juures muutus samuti harvemaks, sest ema veel töötas. Mingil hetkel hakkas isa kurtma nõrkust ja köha, ta ei jaksanud enam käia emaga tööl. Ma ei mäleta enam hästi, kas nad mulle seda kurtsid – mul oli endal kooselu sassis ja kool lõpusirgel. Midagi räägiti küll – et perearst andis saatekirja röntgenisse, et köha ikka üle ei lähe. Kuni ühe päevani, millal ema helistas ja ütles, et isa oli kiirabiga viidud haiglasse. Järgmisel päeval sõitsin juba Tallinnast kohale, kus saime kokku emaga ja läksime isa vaatama. Oligi viimane kord, kui ma isa elusana nägin. Isa sai kõndida, aga ei rääkinud, kallistas mind, aga ma ei ole kindel, kas tundis ära. Veetsime temaga veidi aega, siis ta jäi puhkama oma palatisse ja meie emaga läksime ära. Arutasime veel, mida homme tuua/teha võiks, ja tema sõitis koju ja mina Tallinna. Aga homme ei olnud vaja enam kuhugi sõita – ema helistas hommikul, temale just anti teada, et isa öösel suri. 02.03.2001. Nädal veel ja isa oleks saanud 75. Mina olin 20aastane.
