23/07/2026
Minu arvamus seoses kiirabivõrgu uuendusega (mida keegi ei küsinud)
Terviseamet ja Tervisekassa valmistavad ette 2028. aastal rakenduvat kiirabivõrgu uuendust. Nende sõnul on uue mudeli eesmärk paigutada kiirabibrigaadid senisest paremini tegeliku vajaduse järgi ning tuua abi inimestele lähemale. Minu Facebooki voog on viimastel päevadel olnud täis väga emotsionaalseid arvamusi, mis on täiesti mõistetav. Otsustasin aga enne oma seisukoha kujundamist vaadata esmalt otsa numbritele (sest mulle väga meeldivad numbrid).
Ma ei ole kiirabis töötanud juba peaaegu kaks aastat. Isiklikult antud muudatus, mind ei puuduta ning ei saa ma kuidagi kasu ka sellest. Reformi eesmärgid kõlavad hästi, kuid numbreid lähemalt vaadates tekivad mul mitmed küsimused. Hetkel on 114 brigaadi, alates 2028.a kasvab see nr 126-le brigaadile. Öösiti jääb alates 2028.a 113 brigaadi. Esialgu numbrite alusel tundub, et öine brigaadide arv jääb samaks (väheneb 1 võrra) ning päeval tuleb lisajõudu nö appi. Aga mida need numbrid tegelikult tähendavad?
Põhja piirkonnas (ehk valdavalt Harjumaal) on hetkel 37 brigaadi ning see arv tõuseb 44-ni (juurde tuleb 7 brigaadi). Öösel hakkab olema 40 brigaad (ehk 3 brigaadi tuleb ööseks juurde). Harjumaal tõesti on koormus kiirabil suurem ning keskmiste kutsete arv kõrgem. Seega sinna on lisaabi andmine igati mõistlik.
Aga vaatame, mis toimub Lõuna piirkonnas. Hetkel brigaade 34 ning alates 2028a saab olema 35 brigaadi. Öösiti 30 brigaadi, see tähendab, et kaob ära 4 brigaadi. Aga kui päriselt vaadata baaside paigutust, siis kaob 5 brigaadi öösel- Tartus (1), Viljandis (1), Põlvas (1), Paide ning Valga (1). Lisaks vähendatakse Jõgeval brigaadide arvu, kui praegu on seal 2 brigaadi, hakkab tulevikus olema 1 brigaad. See on nüüd koht, mis paneb mu kulmu kergitama. Sest Viljandi, Põlva, Valga, Paide ja Jõgeva on piirkonnad, kus kiirabi teeb ka aegkriitiliste patsientide puhul transporti kõrgema etapi haiglasse. Kui nüüd öösel on vaja saata infarkti või insuldiga patsient näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi, siis võib üsna suur piirkond jääda sisuliselt paariks tunniks ilma kohaliku kiirabibrigaadita.
Kui praegu on Lõuna regioonis arstlik brigaad lisaks Tartule ka Räpinas, Põltsamaal, Paides ning Viljandis püsivalt. Siis uue reformi alusel jääks arstlik toetus ainult Paide ning Tartu. Teine piirkond, kus vähendatakse abi on Ida piirkond, kus väheneb öine baaside arv 3 brigaadi võrra (hetkel 21 brigaadi). Kui numbreid vaadata, jääb mulle mulje, et sellest reformist ei võida Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa samal määral kui Harjumaa. Jah keskmine kutsete arv on Excelis kindlasti suurem Tallinnas ning Harjumaal. Aga nüüd tasuks vaadata ka nende kutsete numbrite taha. Ma olen töötanud väga mitmes piirkonnas nii EMOdes kui kiirabides erinevates rollides (Tallinn, Kuresaare, Pärnu, Valga, Viljandi, Tartu, Kohtla-Järve, Jõgeva, Otepää, Mustvee, Alatskivi, Põltsamaa, Räpina jne).
Kui Põltsamaal on keskmine kutsete arv kuskil 8 ringis (võib olla nüüdseks on see nr teine), siis vahemaad, mis sõidetakse on midagi muud. Näiteks 12 kutsega päev tähendas 700km autosõitu. Ei olnud harv olukord, kus sai kutse lõpetatud nt Puurmanis, kui tuli elustamiskutse Kolga-Jaanisse. See on 35 min sõitu (42km). Sellise reageerimisaja juures võib iga minut mõjutada patsiendi ellujäämise võimalust. Statistikas on need paratamatult vaid read Excelis. Aga kiirabitöötaja jaoks ei ole tegemist statistikaga – tegemist on päris inimesega, kelle elu püütakse päästa, ja lähedastega, kes ootavad abi.
Nüüd see teine pool, mis on poleemikat tekitanud. Kaheliikmelised brigaadid. Ma ei ole põhimõtteliselt kaheliikmeliste brigaadide vastu, sest tõesti on mitmeid kutseid, kus saab ehk hakkama ilusti kahekesti. Seda on teinud aastaid ka Iisaku brigaad. Enne seda polnud üldse brigaadi Iisakus, mis tähendas, et uppunut Kauksi rannas tuli päästma Mustvee (24min, 30 km) või Jõhvi (34 min, 43km). Kaheliikmeline brigaad on ainult siis mõeldav, kui on võimalik kiirelt kaasata abi teise brigaadi poolt. Sest kahekesti raske haige puhul on üsna keeruline anda kvaliteetset abi. Hetkel puudub mul info kuhu kahe liikmelised brigaadid planeeritaks, seega seda teemat ma rohkem ei kommenteeriks.
Miks siis antud muudatus vajalik üldse on? Ma kipun arvama, et probleem on kutsete arvus ning kutsete töötluses. See on teada juba varasemast riigikontrolli hinnangust, et kiirabi ei kasutata eesmärgipäraselt. Riigikontrolli analüüs näitas, et häirekeskus hindas kiirabibrigaadide arvates 56-l juhtudest erakorraliste ja eluohtlike kutsete raskusastet üle. Teisisõnu kiirabi täitis perearsti või sotsiaaltöötaja rolli ning probleem ei olnud aegkriitiline. Olen oma töös korduvalt käinud väljakutsetel, mis ei oleks tegelikult vajanud kiirabi sekkumist. Näiteks patsient kutsub, kuna luksub viimased 30 min (muid kaebusi ei olnud) või patsient on saia lõigates näppu lõiganud (kiirabitöötajad asetavad peale plaastri). Teine muster, mis minu kogemusel on välja joonistunud (ei saa statistiliselt küll kinnitada) on see suuremates linnades on rohkem mitte kiirabilisi kutseid. See võib olla tingitud suuremast kutsete arvust või lihtsalt minu bias kogemusest. Samas maakonnas üldjuhul kiputi kutsuma nö asja pärast ning kiirabi nii kergekäeliselt ei soovitud tülitada.
2016a. statistikast tuleb juba välja, et Eestis on kiirabi väljasõite 1000 inimese kohta Euroopa keskmisega võrreldes väga palju (praktiliselt esikohal). Eestis siis 205 kiirabi väljasõitu 1000 elaniku kohta, kui Euroopa keskmine on 105.6. Kahtlustan, et selle aja jooksul on see näitaja veelgi kasvanud. Minu hinnangul peaks reform algama hoopis kutsetöötluse parandamisest. Kui suudame paremini eristada aegkriitilisi ja mitteaegkriitilisi väljakutseid, saab olemasolevat ressurssi kasutada märksa tõhusamalt. Uue reformi alusel anname kiirabi resurssi sinna juurde, kus on kõige rohkem kutseid. Nüüd on küsimus, kas see kõrgem kutsete arv on lihtsalt keskmine või olid seal päriselt kiirabi vajavad kutsed.
Juba aastaid on soovitatud kaasata häirekeskusesse rohkem tervishoiutöötajaid, kes toetaksid päästekorraldajaid meditsiiniliste kõnede hindamisel. Praegu on neid valves terve Eesti peale vaid üks või kaks (võib olla nüüdseks on seda arvu tõstetud seega vabandan kui eksin numbris). Mina investeeriks esmalt paremasse kutsetöötlusesse, häirekeskuse meditsiinilise toe suurendamisse, valvekabinettidesse ning inimeste terviseharidusse. Alles seejärel otsustaksin, kas ja kuhu on vaja täiendavaid kiirabibrigaade.
Aga see on ainult minu vaade. Võin eksida ning olen hea meelega valmis kuulama ka teistsuguseid argumente. Kui jõudsid siiani lugeda, siis aitäh. (Sry kirjavigade pärast, lõpetasin 24h-se valve ning olen düsgraafik)
