22/05/2026
Mänguteraapias on lapsed mult küsinud, et mis tööd ma päriselt teen. Kui ma vastan, et see ongi päriselt minu töö, siis üks laps ütles, et käib ruttu koolis ära ja tuleb suureks saades mulle appi… sest see on ju unistuste töö 😍
Ja kui ma võrdlen mängu mänguteraapias ning mängu kodus oma lastega, siis need kaks on tegelikult väga erinevad. Just seetõttu, et emotsionaalne kontakt oma lastega on teistsugune, keskkond on teine ja mõtted on teised.
Teraapiaruumis langeb lapsel justkui kardin eest ära ning ta saab väljendada teemasid, mis on tema jaoks päriselt olulised. Väljaspool teraapiaruumi tõmmatakse see kardin sageli uuesti ette. Mitte halva pärast, vaid seepärast, et täiskasvanutes tekivad hirmud, hinnangud ja tõlgendused. Mänguteraapia ruumis seda ei ole.
Kui te näeksite, milline maagiline muutus lastes toimub siis, kui see kardin langeb… Kui ma ütlen vanematele, et laps on avanenud- nad on katsetanud piire, loonud minuga kontakti ja märganud, et see on tõesti turvaline koht, siis ma mõtlengi seda hetke. Justkui avaneks aardekirst.
Nad avanevad, muutuvad vabaks ja fantaasia hakkab lendama nende jaoks kõige olulisemates kohtades.
Uhh… endalegi teraapiline 🥹
Ikka ja jälle jõuab meieni küsimus, et kas lapsevanem ise ei saa teha kodus lapsele mänguteraapiat? Lapsevanem saab lapsega mängida, kuid mitte olla talle terapeut.👇
Lapsevanem võib olla lapse jaoks maailmas kõige turvalisem inimene ja just seetõttu ei saa ta olla lapsele mänguterapeudiks.
Nimelt pole mänguteraapia lihtsalt lapsega koos mängimine. See on väljaõppinud mänguterapeudi käe all toimuv teadlik terapeutiline protsess, kus lapse jaoks luuakse hinnanguvaba ja neutraalne keskkond oma sisemaailma turvaliseks väljendamiseks.
Vanemal on lapse loos alati oma roll, oma tunded, ootused ja mured ning see peabki nii olema. See on loomulik osa vanemaks olemisest. Kui laps tunnetab, et läbi millegi, mida ta teeb või ütleb, võib vanem haiget saada, pettuda või muretseda, ei pruugi laps neid tundeid, mis tegelikult tema sees on, enam välja näidata.
Terapeut saab aga olla lapse kõrval ilma isiklike ootusteta. Ta ei vaja ja ei oota, et laps „käituks hästi“, areneks kiiresti või jagaks kinnitust, et temaga on kõik korras.
Seega pole lapsevanema roll olla terapeut.
Lapsevanema kõige olulisem roll on olla armastav, kohalolev ja turvaline täiskasvanu, kelle juurde laps saab alati tagasi tulla.❤️