17/07/2026
Emakeeles ka 🇪🇪:
👁️🗨️ Visioon ja kuidas mina elus ja töös orienteerun ⛵️
Inimesed küsivad tihti: “millega sa tegeled?” Mis tööd ma teen? Mis valdkonnas ma olen? Ja mul on sellele tihti raske vastata. Sest ma ei mahu ühte kasti. Mul on erinevad oskused, mitu projekti ja veel rohkem huvisid ja väljundeid. Tegutsen korraga vähemalt viiel rindel – loon meediat ja sisu, tegelen turunduse ja kommunikatsiooniga, juhin ja loon projekte, töötan terapeudi ja nõustajana ning loon erinevaid rännakuid ja õppeplatforme. Ja vahel kui süda juba tilgub verd leian aega kunstiprojektideks ka. Viimasel ajal avastan end isegi IT ja veebidisaini maailmas. Ehk mind ei defineeri ükski ametinimetus, isegi kui ma lihtsuse nimel väga tahaks. Vastan lihtsalt: “teen, mis tahan ja saan raha selle eest.”
Aga mind kannavad pigem mu unistused, kultuur ja liikumised. Ilu ja transformatsioon (ühe mündi 2 külge). Ning missioonid ja visioonid, mis seda loovad. Ja siis teen, mida parasjagu vaja. Kui ei oska, siis õpin ja teen ikka. Või leian kellegi, keda just see asi sütitab.
Viimasel ajal ongi minu tööelus kõige olulisemaks saanud see, kellega ma midagi loon – mitte niivõrd see, mida ma teen, kuhu me läheme või isegi kuidas me sinna jõuame. Kui ümber on õiged inimesed ja sees toimiv kompass, siis ülejäänu loksub ise paika. Ja kirg ja sügavus kannavad mind nknii, või õigemini miski muu enam ei kanna üldse..
Meie tööriistad muutuvad ja arenevad iga nädal. Koos nendega sünnivad ka uued probleemid, uued võimalused ja uued väljakutsed, millele oma elu ja aega pühendada. Muidugi joon ärevuse ning ülekoormuse ja õhina vahel on ka päris õhukeseks läinud..
Aga kuidas ma selles peadpööritavalt kiiresti muutuvas maailmas orienteerun?
Lühidalt: Visioon. Täpsustan.
Enne kui leiame oma inimesed, missiooni või projekti… enne kui otsustame, mida õppida või milliseid oskusi arendada… enne kui oskame öelda segajatele “ei”… on meil vaja suunda (ja mitte rada – sest tundub, et me kõik kaardistame praegu täiesti uut maastikku).
Ja enne, kui suudame üldse unistusi püüda või kuulda, vajame vähemalt aimdustki sellest, mis võiks olla võimalik.
Luba, et kujutleda maailma, kus on midagi, mida meil täna veel ei ole. Või kus puudub miski, mis täna meie elu raskemaks teeb.
Usun, et tegelikult kanname neid vastuseid juba enda sees. Meie intuitsioonis, meie valudes ja selles, mida meie minevik, kultuur ja keskkond on meis kujundanud. Need vastused ei ole kuskil tulevikus või ilma peal laiali - Need on lihtsalt mattunud tähtaegade, ootuste, müra, murede ja lõputu kiirustamise alla.
Pool oma elust otsisin ma tähendust: õppisin psühholoogiat, teadvust, filosoofiat ja spirituaalsust. Kohtusin õpetajatega. Vedasin töötubasid ja istusin ringides. Püüdsin aastaid mõista, mis annab elule tähenduse ning mida tähendab päriselt elada.
Tagasi vaadates mõistan, et ma ei otsinud tegelikult vastuseid. Ma otsisin luba. Luba ehitada elu, mis tunduks päriselt minu oma.
Üks esimesi visioone, mis ma sain ja südames kandma hakkasin, ei olnud seotud karjääri ega eduga.
See oli Kodu. Mitte lihtsalt maja või pere, vaid mingi olemise viis ning suhete ja kohalolu kvaliteet. See kuidas me väärindame oma aega ja loome mälestusi selles inimkogemuses. Paik, kuhu inimesed tahavad kokku tulla; kultuur kus inimesed loomulikult liginevad, kus teetass on alati soe ning kus lõkke ääres saab päris vestlusi pidada ja ühenduda; kus lapsed saavad vabalt joosta ja mängida ning kus looming sünnib üleküllusest. Ning inimesed tunnevad end piisavalt turvaliselt, et saada järjest rohkem endaks.
Sellest visioonist sai põhjanael kõigele, mis järgnes: Õpingud Transpersonaalse psühholoogias. New Paradigm Navigators. Podcastid ja intervjuud. Töö psühhoterapeudi ja nõustajana. Rännakute, sündmuste ja kogemuste loomine. Teeringid ja Koduvaib. Õppekeskkondade ja veebikeskkondade loomine.
Ja täna…
Visioonirännak.
Aastate jooksul olen märganud, et inimesed ei jää toppama sellepärast, et neil puuduks anne, tahtejõud või arusaamine. Palju sagedamini tekib seisak, ärevus või depressioon siis kui inimene kaotab kontakti sellega, mis ta elusaks teeb.
Olgu selle nimi hing, süda, tähendus, elutahe, elujanu, kutsumus, kirg või vägi - nimeta kuidas tahad.
Visioon ei alga mingi uue mina või uue elu fantaseerimisest. Vaid selle pärismina meenutamisest, kes on vaikselt mattunud igapäeva sagimise ja müra alla.
Minu jaoks ei ole visioon kunagi olnud suurte eesmärkide seadmine - See on pigem suuna leidmine, mis päriselt resoneerib minu põhiväärtustega.
Kompass, mitte uus to-do-list. Tuntav sisemine rahu ning sära silmis, mis tekivad siis, kui oled kooskõlas iseenda olemuse ja oma kujunemisega.
Sest kui suund on paigas, hakkavad inspiratsioon, võimalused ning julgus ilmuma kohtadest, kust sa neid varem poleks osanud otsidagi.
Mind ei inspireeri edu selle tavapärases tähenduses. Mind inspireerib maailm, mis on täis vabu, autonoomseid ja inspireeritud loojaid.
Inimesi, kes loovad ettevõtteid, kogukondi, suhteid, kunsti ja projekte, mis peegeldavad päriselt seda, kes nad hinges on. Mitte tõestamissoovist, vaid lihtsalt sellepärast, et nende kaudu tahab maailma sündida midagi ilusat ja unikaalset.
Usun, et just nii kultuurid muutuvad, arenevad ja tekivad uued. Ja tegelikult on see muutus juba alanud - Meie saame lihtsalt selle tohutu teadvuse ärkamise laine harjal sõita või selle all “uppuda”… kui mere ja seilamise metafooridega jätkata.
Ja kaasa lüüa mitte poliitika ega isegi tehnoloogia kaudu, vaid aidates ja lubades üha rohkematel inimestel elada kooskõlas oma sisemise kutsumusega - kas läbi iseenda näite või luues turvalisi ruume, kus inimesed saavad endaga sügavamalt kohtuda.
Sellest soovist sündiski Visioonirännak - Kutse astuda neljaks päevaks välja argipäeva rutiinist:
Et ennast uuesti kuulda, et liikuda läbi ja edasi, et esitada peenemaid küsimusi ning lubada loodusel, vaikusel, rännakul ja sügavatel vestlustel koos nähtavaks tuua selle, mis meie pinna all on ootamas ja hõõgumas.
Ma ei usu, et mina või keegi kolmas saab sulle anda sinu elu mõtte, kutsumuse või missiooni. Aga me saame luua tingimused, kus hakkad uuesti kuulma oma südame sosinaid ja hinge igatsusi. Vahel algab kõik ühest ausast küsimusest:
Mis tahab minus elada? �
Mis tahab läbi minu ellu tulla?
Ja miks ei või see alata neljapäevase rännakuga läbi Hiiumaa metsade ja ranniku? Avastades, et sinu elu järgmine seiklus ja etapp, mida oled otsinud, ei olnudki kusagil kaugel tulevikus või 7 maa ja mere taga, vaid on terve aeg su jalge ees lahti rullunud ja vajas vaid ühte väikest tõuget.
visioonirannak .ee
Kadri Maripuu