31/07/2026
Laul Raudrohule
Ma ei tule sind võtma, ma tulen sind tervitama,
vana metsade rohutark, raudse väe kandja.
Sa kasvasid siin enne minu samme, enne minu nime, enne maarahva sõnu.
Jõid endasse maa väge, hoidsid põues päikese tuld, kandsid kuu vaikust ja metsa iidset mälu.
Kui sa mulle end lubad, siis võtan vaid nii palju, kui süda kuuleb ja juhatab. Ülejäänu jätan metsale, tuulele ja neile, kes tulevad pärast mind.
Ma ei murra sind niisama, ma küsin luba. Ma ei võta su väge, vaid palun sul seda endaga jagada. Sest sa tead vere rada, haavade vaikust ja inimhinge sitkust. Sa kasvad seal, kus maa mäletab ja tuul räägib vanu lugusid.
Nopin sind selge meele ja siira südamega, sest ma ei vii kaasa lihtsalt taime, vaid ka killukese Maaema enda visadusest.
Sinuga koos loon ja laulan loitsu neile kel vaja.
Raudrohi, vana väetaim,
maa lapse tugev süda.
Seo, mis on katki,
vaigista, mis valutab,
hoia keha ja hoia hinge.
Raudrohi, vana väetaim,
seo lahti see, mis on sõlmes.
Seo kinni see, mis veritseb,
kanna ära see, mis on raske.
Jäta alles see, mis on tõeline.
Mets kuulgu.
Maa võtku.
Tuli õnnistagu.
Vesi kandku.
Tuul viigu sõna väeni.
Ära otsi väge, vaid kuula, kus raudrohi veel mäletab.
Sest seal, kus kasvab raudrohi, ei ole maa oma tervendavat sõna unustanud. Nii kaua kui kasvab raudrohi, ei kao metsast tervendav vägi.
Põlisvägine - Mana taig, vägi ja ravi 🌿